Praetud ahven on talvisel ajal üks imehea amps. Viimasel ajal kui üldse kodusest kalasöömisest inimestega juttu on tulnud, siis selgub selline kurb fakt, et linnakodus ei taheta kala praadida  kuna kalalõhn jääb sisse ja muidugi lisaks see rookimise probleem.

Ja eks ta tõsi ole- ka meil maal on kalapraadimiseks katlaruumis eraldi pliit pandud ja suvel  lähevad enamus ahvenaid suitsuahju.

Igatahes tõi kalamees laupäeval meile Peipsi pealt üle 10 kilo ilusaid ahvenaid. Praegu pidi kala hästi võtma ja Mustvees on  järve peale minekuks nn. taksoteenus- viiakse ja tuuakse järvelt tagasi- kilomeeter 1 euro, nii et rohkem hobikalameestele sobiv tegevus, kui neile kes leivakõrvast peaksid järvest võtma. Aga eks enamasti olegi lätlased järve haaranud. Igatahes meie kalamees kulutas 10 kilo kala kättesaamiseks 20 eurot.

Kuna kala oli palju, tõin ka Tallinnasse ja praadisin oma linnakodus. Minul on üks nipp see, et panen praadimise ajal pliidi kohal oleva ventilatsiooni käima, aga akna hoian kinni. Pärast praadimist panen ventilatsiooni kinni ja teen akna lahti- tõmbab lõhna üsna ruttu välja. Lisaks ahven nii tugevat lõhna ei levita kui näiteks räim või sardiin!

Mulle meeldib ahven tervena praetult: puhastada, pea maha,  soolaga seisma 15 minutit, siis jahu-riivsaia segust läbi ja kuumale pannile!

Aga Põhjaka on nüüd üks koht, millepärast me pühapäevaseid Jõgevalt tagasisõite hakkame jälle mööda Tartu maanteed tegema.  Juba sügisel meeldis, aga talvine pühapäeva õhtu on lihtsalt priima  nende juures!  Kui Piibe maantee soovib meid tagasi, siis palun avada sinna sama mõnus söögikoht, kus pühapäeva õhtul suppi süüa ja kodukalja peale juua!

Infoks tuleks öelda, et Põhjaka veebruarikuus puhkab!