Peipsi ahven- vana lemmik

Praetud ahven on talvisel ajal üks imehea amps. Viimasel ajal kui üldse kodusest kalasöömisest inimestega juttu on tulnud, siis selgub selline kurb fakt, et linnakodus ei taheta kala praadida  kuna kalalõhn jääb sisse ja muidugi lisaks see rookimise probleem.

Ja eks ta tõsi ole- ka meil maal on kalapraadimiseks katlaruumis eraldi pliit pandud ja suvel  lähevad enamus ahvenaid suitsuahju.

Igatahes tõi kalamees laupäeval meile Peipsi pealt üle 10 kilo ilusaid ahvenaid. Praegu pidi kala hästi võtma ja Mustvees on  järve peale minekuks nn. taksoteenus- viiakse ja tuuakse järvelt tagasi- kilomeeter 1 euro, nii et rohkem hobikalameestele sobiv tegevus, kui neile kes leivakõrvast peaksid järvest võtma. Aga eks enamasti olegi lätlased järve haaranud. Igatahes meie kalamees kulutas 10 kilo kala kättesaamiseks 20 eurot.

Kuna kala oli palju, tõin ka Tallinnasse ja praadisin oma linnakodus. Minul on üks nipp see, et panen praadimise ajal pliidi kohal oleva ventilatsiooni käima, aga akna hoian kinni. Pärast praadimist panen ventilatsiooni kinni ja teen akna lahti- tõmbab lõhna üsna ruttu välja. Lisaks ahven nii tugevat lõhna ei levita kui näiteks räim või sardiin!

Mulle meeldib ahven tervena praetult: puhastada, pea maha,  soolaga seisma 15 minutit, siis jahu-riivsaia segust läbi ja kuumale pannile!

Aga Põhjaka on nüüd üks koht, millepärast me pühapäevaseid Jõgevalt tagasisõite hakkame jälle mööda Tartu maanteed tegema.  Juba sügisel meeldis, aga talvine pühapäeva õhtu on lihtsalt priima  nende juures!  Kui Piibe maantee soovib meid tagasi, siis palun avada sinna sama mõnus söögikoht, kus pühapäeva õhtul suppi süüa ja kodukalja peale juua!

Infoks tuleks öelda, et Põhjaka veebruarikuus puhkab!

Advertisements

5 responses to “Peipsi ahven- vana lemmik

  1. aga mina näiteks ei ole neid kunagi praadinud, meil kodus kas suitsutati või supiks, ilmselt koolkonna küsimus. aga värske suitsuahven….

  2. Kõigest võib aru saada, aga ikka on kurb mõelda, et Tigu ühel hetkel kaob.
    Ja me ei saagi aprilli lõpus Jon Hasselliga sinna sööma tulla – kuhu me siis peaksime minema?
    Praegu on meeletult karm aeg. aga kaks austrit me ükspäev ikka sööme…

    t

  3. Härra Karu! Ega Tigu ei kao kusagile, ta läheb veidiks eemale ja laagerdub ja avaneb uuesti veel pisema ja kodusemana kui praegu.
    Aga 1.aprillil pead kindlati meie lõpupeole tulema!

  4. No ma jõuan siis nähtavasti enne lõppu veel läbi astuda ning tuua talviseid lauda-vabajooksu kanade mune ja süüa Head Toitu.
    Ahvenatega oleks mul väga hea suhe, kui neil vähem luid oleks. Minu esimene teadlik ahvenasöömine päädis paar päeva hiljem nina-kõrva-kurguarsti juures, kes kurgust viimsed luud eemaldas.

  5. Tiina, ma ka loodan, et näeme! Aga me lubasime suvel Kalvi juurde rõdule kohviku püsti lüüa!
    See järvekalade söömine vajab teatud harjumust küll, eriti jõhkrate luudega on latikad- taimetoitlase värk!
    Mina olen näiteks korra peaaegu lämbunud hoopis kaheksajala peale, millel üldse luid pole!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s