Täna hommikutelevisoonis käis Maris Jesse toredat juttu veeretamas kuidas Eesti rahvas joomisest haige on ja nüüd hakkab riik järjekordseid kampaaniaid tegema, et meid teavitada kuidas maksa alkoholitõppe haigestumine on suurenenud jms. Maris Jesse jutt tundus küll sellise näpuviibutusena, et rahva ravimine on riigile kole kalliks kätte ära läinud ja nüüd tähtsad tädid ja onud hakkavad silma peal hoidma meie tegemistel. Teavitustöö vastu mul iseenesest midagit ei olegi- las need TAI omad teevad mingit tööd ka ja kui kampaania ja mõni plakat mõjub kasvõi 10-le inimesele, on see ju ikkagi töövõit!
Mis aga harja punaseks ajab, on et selle kampaania raames saadi … keerata õlle- ja veini väiketootjatele. Väiketootjate toodang ei ole nö joomiseks vaid nautimiseks-mekkimiseks ja ka hind oleks suht kallis ja seda tarbiksid õlle või veini nautijad, kes otsivad uusi maitseelamusi. See soodustaks kohalikku ettevõtlust ja ka turismielu, pruulikodade ja veinikeldrite külastuste ja degusteerimise näol.
Eriti jõhker tundub see tsitaat:
Samas tuleb Tervise Arengu Intsituudi (TAI) seisukohast välja, et riigi eesmärk peabki olema väikeste õlle- ja kääritatud jookide tootjate elu võimalikult keeruliseks teha. TAI direktori Maris Jesse sõnul oleks vale motiveerida neid alkoholi tegema, sest see on vastuolus tervisepoliitiliste eemärkidega. “Alkoholi liigtarbimine on suurima majanduskahjuga terviserisk Eestis. Rahvastiku jätkusuutlikkuse tagamiseks on Eesti eesmärk alkoholitarbimise vähendamine,” sõnas Jesse. Tema sõnul võiks väikeõlletootjad keskenduda pigem mahla või moosi tootmisele. Väiketootjate soodustused kirjutas eelnõusse rahandusministeerium, kuid juba suvel teatas sotsiaalministeerium, et ei toeta ettepanekuid, sest sellel võib olla halb mõju rahva tervisele. Sotsiaalministeeriumi seisukoht on välja kujundatud koostöös TAIga.
Loodetavasti teeb TAI ka Saku Õlletehasele ettepaneku keskenduda moosi tegemisele! Ja Liviko hakaku mahla tootma!
Tore kommentaar ka mida väja tuua :
Selleks et müüa laadal koduõlut peab aktsiisimaksu maksma. Kellel on selle vastu midagi, et seda maksu maksta, aga ei saa, sest asi on väga keeruliseks tehtud. Maksata saab firma ja peab olema aktsiisiladu.
Mõelge nüüd tiba, kas laadal müüakse:
1. kodu”firma “õlut või kodu”aktsiisilao”õlut . Laadal müüakse KODUÕLUT, koduõlut tehakse kodus.
2. Saunasinki tehakse saunas, mitte roostevaba plekiga ülelöödud hoones nagu mõni sanitaarspetsialist ettekirjutab.
3. Villasid sokke kootakse kodus, vanaema koob, mitte Narva Kreenholmis ega Poolas.
JNE.
Koduõlle filosoofia:
1 Koduõlu EI OLE alkohol, see on kultuuri osa , nagu Seto Handsagi.
2. Koduõlles EI OLE alkoholi, seal on määramata osa pärmiseente kääritamise vuss. Ehk elus vuss, mitte nagu poe õlle CO2.
3. Koduõlu EI OLE laagriõlu, reeglina on see alles VÄRSKE VIRRE.
4. Koduõlu on elavorganismus, mitte ära tapetud ja viis korda filtreeritud õllejook.
5. Koduõlu on IGA KORD erineva maitsega, aktsiislao toode peab reeglina olema kogu aeg samade omadustega.
6. sama lugu kaljaga, suured tehased tahavad seadust, et kali oleks “kääritatud jook”. Tehased kääritavad küll seda jooki aga MILLEKS, kodu kääriga tuleb sisse tiba käärivussi, aga mitte nagu poes 0,1 % alkoholi ja CO2, kus see KÄÄRIGA KALI siin on, seda õiget kalja saate ka ainult laadalt.
Hea et eestlane on ikka selline metsarahvas ja käib laadalt head paremat ostmas, las kultuurinimesed söövad joovad seda mürki täis topitud tehase kraami.
Kogu artkkel siin,
Isiklikult arvan, et ei tohiks ükskõikselt suhtuda sellisesse jamasse ja igaüks peaks kuidagi oma pahameelt väljendama!
Tigu Tegemised 
See oli karm lugemine, kui ma seda artiklit esimest korda lugesin, tundus uskmatu et sellist jura ajab mingi instituudi juht, kes on ennemgi suuri asutusi juhtinud ja ka inimestega suhtlemist ja pressiteateid on eelnevalt ette tulnud.
Mis seal salata, soovitus moosi või mahla toota on ikka solvav. Sama teeks välja kui kuskil Prantsusmaal veinimõisas või konjakimajas või Iirimaal mõnes väikeses õllepruulikojas ütelda et vabandust, ma ei soovi kohalikku surrogaati vaid eelistan selise firma toodangut kes ületab aastas N liitrit ja on muidu tore suurtootja. Või lihtsalt mõnele talumehele teatada et sinu õlu ei vasta ikka normidele ja seda ei tohiks ikka pulmarahvale pakkuda. On erinevaid inimesi, on erinevaid seisukohti, iseasi kas kõike mida sülg suhu toob peab välja prahvatama, pealegi veel nii ebakompetentset juttu.
Need kelle pärast Maris Jesse justnagu muretseks ja sõna võtta üritab, need inimesed ei joo väiketootjate toodangut ja ise nad ka ei tooda. Need kelle pärast tegelikult muretsema peaks, joovad lauaviina ning kaheliitrisest pudelist kümnekraadist õlut (pärit vastavalt Livikost ja Sakust) ja tapavad enda tervist igati normidele vastava suurtootja toodanguga.
Pingback: Kõrvits ninast sabani « ELUST SIIN JA SEAL·
Mann, ka mina ei joo õlut ja need vähesed korrad kui ma sauna jaoks teda ostan, tarbin ka Tšehhi lahjat tumedat õlu. Liviko tooteid ei osta üldse- aga kindlasti ostaks aegajalt väikese Eesti pruulikoja toodet. Ja seetõttu ajabki mind vihale see riik, kes ajab silmakirjalikku alkoholipoliitikat. Ei saa väiketootajale ja suurtootjale kehtestada ühesuguseid nõudeid- sellega suretatakse nad turult välja ja kedagi alkoholist päästetud seejuures ei ole!