Pariislaste meeli erutab praegu Pariisis, Saint-Germain des Présil, Ralph Lauren poolt hiljuti avatud restoran “Le Ralph´s “. Nagu pariislased ütlevad- Le nouveau buzz du moment. Minu jaoks küllalt mõistmatu, miks prantslastele ameerika stiilis restoran üsna igava menüüga meeldima peaks, aga las siis olla. Peab küll tunnistama, et sisekujundus ja eriti terrass on ju nummi:
(pilt http://www.materialiste.com/style/ralph-lauren-saint-germain-restaurant-ralphs)
Meie eelmise nädala gurmaani reis Pariisi ei viinud, vaid käisme Viinis ja Bratislavas. Olime vaimu valmis pannud, et tuleb iga päev süüa klimpe kõikvõimalikus variandis ja suur šnitsel hommikusöögiks saab ka normiks 🙂
Oma reisi võibki kokku võtta kui suur söömine, degusteerime, hiigelkogustes Wiener melange kohvi (ka vahukoorega variant) manustamine , isegi külaliste võõrustamine kuulus programmi.
Kultuurivallas olime ka tugevad: jätsime külastamata kõik muuseumid, ooperid, kontserdid. Turistile on küll väljamõeldud superpakett: tunnine kontsert 40 euro eest, mis sisaldab Mozarti, Straussi ja natuke baletti ka. Aga kultuurist päris ilma me ka ei jäänud: juba lennujaamas esitati meile väike etteaste, edasi toimus diskursusanalüüs hetkel meeli erutuvast muusikast, sai tutvutud kohaliku tähe Richard Lugneri helinditega etc. Lugneri näol tegemist siis endise ettevõtja, poliitiku, tuntud ühiskondliku tegelase ja mida iganes kodanikuga kel raha liiga palju ja enesekriitikat liiga vähe-aga palun, siin ka teile tutvumiseks muusika suurteos:
Kuigi meie võõrustaja tegi suuri pingutusi, et meid turisti trajektoorist eemal hoida ja pigem tutvustada toredaid kohalikele mõeldud lokaale nagu Schluckspecht (eesti keeli: lonksu rähn) etc., suutsime Inesega ikka käia ära Sacher hotelli kohvikus Sacher torti söömas, cafe Centralis, Hispaania Ratsakoolis hobuste trenni vaatamas ja viimasel päeval ka Grinzingis ilusat kinnisvara vaatamas. Naschmarktil muidugi ka. Õnneks ei pidanud miskit tegema, et HundertwasserHaus´i näha, seda vaatasime oma sõbra K., kelle juures elasime, rõdult:
Vaade K. rõdult
Väga meeleolukas oli meie reis ka Bratislavasse, et “demokraatliku hinnaga” kõht täis süüa. Tõepoolest, Bratislava on ka võrreldes Tallinnaga väga odav koht, mis siis veel Viinist rääkida.
Cafe Hawelka: Viini ikoon, kultuuriinimeste ja boheemlaste lemmikkoht aastast 1939. K. nurus, et me telliksime Cafe Macchiatot, et ikka nalja ka saaks. Nimelt oli ta olnud pealtnägijaks situatsioonikomöödiale, kus turist macchiatot tellis ja kelner lahkus lauast,väljendades oma emotsiooni sõnadega: ” macchiato- my ass! ”
Restoran Steirereck Meierei: Stadpark´is asuv väga huvitav restoran. Eriliselt meeldis mulle juustu serveerimine. Leidsin ka toreda nn. intervjuu, kus Bruno avab oma Austria juuri ja vastab küsimustele, mida Viinis teha, kus magada, kus süüa etc. Toda restorani peab Bruno Viini parimaks restoraniks. Link SIIN
Tigu Tegemised 