Le Voyage Gourmand, vol.1

Pariislaste meeli erutab praegu Pariisis, Saint-Germain des Présil, Ralph Lauren poolt  hiljuti  avatud restoran “Le Ralph´s “.  Nagu pariislased ütlevad- Le nouveau buzz du moment.  Minu jaoks küllalt mõistmatu, miks prantslastele ameerika stiilis restoran üsna igava menüüga meeldima peaks, aga las siis olla. Peab küll tunnistama, et  sisekujundus ja eriti terrass on ju nummi:

(pilt http://www.materialiste.com/style/ralph-lauren-saint-germain-restaurant-ralphs)

Meie eelmise nädala gurmaani reis Pariisi ei viinud, vaid käisme Viinis ja Bratislavas.  Olime vaimu valmis pannud, et tuleb iga päev süüa klimpe kõikvõimalikus variandis ja suur šnitsel hommikusöögiks saab ka normiks 🙂

Oma reisi võibki kokku võtta kui suur söömine, degusteerime, hiigelkogustes Wiener melange kohvi (ka vahukoorega variant) manustamine , isegi külaliste võõrustamine kuulus programmi.

Kultuurivallas olime ka tugevad: jätsime külastamata kõik muuseumid, ooperid, kontserdid. Turistile on küll väljamõeldud superpakett: tunnine kontsert 40 euro eest, mis sisaldab  Mozarti, Straussi  ja natuke baletti ka.  Aga kultuurist päris ilma me ka ei jäänud: juba lennujaamas  esitati meile väike etteaste, edasi  toimus diskursusanalüüs hetkel meeli erutuvast muusikast, sai tutvutud  kohaliku tähe  Richard Lugneri helinditega etc.  Lugneri näol tegemist siis endise ettevõtja, poliitiku, tuntud  ühiskondliku tegelase ja mida iganes kodanikuga  kel raha liiga palju ja enesekriitikat liiga vähe-aga palun, siin ka teile tutvumiseks muusika suurteos:

Kuigi meie võõrustaja tegi suuri pingutusi, et meid turisti trajektoorist eemal hoida ja pigem tutvustada toredaid kohalikele mõeldud  lokaale nagu Schluckspecht (eesti keeli: lonksu rähn) etc., suutsime Inesega ikka käia ära Sacher hotelli kohvikus Sacher torti söömas, cafe Centralis, Hispaania Ratsakoolis hobuste trenni vaatamas ja viimasel päeval ka Grinzingis ilusat kinnisvara vaatamas. Naschmarktil muidugi ka. Õnneks ei pidanud miskit tegema, et HundertwasserHaus´i näha, seda vaatasime oma sõbra K., kelle juures elasime, rõdult:

Vaade K. rõdult

Väga meeleolukas oli meie reis ka Bratislavasse, et “demokraatliku hinnaga” kõht täis süüa.  Tõepoolest, Bratislava on ka võrreldes Tallinnaga väga odav koht, mis siis veel Viinist rääkida.

Cafe Central:

Cafe Hawelka: Viini ikoon, kultuuriinimeste ja boheemlaste lemmikkoht aastast 1939.  K. nurus, et me telliksime Cafe Macchiatot, et ikka nalja ka saaks. Nimelt oli ta olnud pealtnägijaks situatsioonikomöödiale, kus turist  macchiatot tellis ja kelner lahkus lauast,väljendades oma emotsiooni sõnadega: ” macchiato- my ass! ”

Restoran Steirereck Meierei: Stadpark´is asuv väga huvitav restoran. Eriliselt meeldis mulle juustu serveerimine. Leidsin ka toreda nn. intervjuu, kus Bruno avab oma  Austria juuri ja vastab küsimustele, mida Viinis teha, kus magada, kus süüa etc. Toda restorani peab Bruno Viini parimaks restoraniks.  Link SIIN

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s