Laupäeval saabus Tigusse koos Taneli sõpradega 17 kilo kammkarpe Norrast. Seda küll mitte klientidele, vaid siis endale ja prooviks. Kui kliendid lahkusid, hakkas meil teine tööpäev: karpide puhastamine ja nende ärasöömine (oi, kui raske töö…)
Retseptid küpsetatud kammkarpidest oli välja valinud Tanel, carpaccio usaldati mulle ja ausalt öeldes palju sõime me ära lihtsalt toorelt ilma igasugu lisandita ja oli ikka hea küll… Eriti meeldis mulle see oranz osa ehk mari…. sõime teda väikse pipra ja soola ja sidrunimahlaga….see oli ikka maitseelamus. Keegi nimetas küll seda mädapunni efektiks- et kilene koorik peal ja seest pehme ja läheb hamba all plärtsuga katki.
Carpacciot tegime 2 sorti: sidruni ja oliivõliga ja teise variandina mündi ja laimiga.
Küpsetud kammkarp oli peti marinaadis veidi seisnud karbiliha, mis paneeriti riivsaia-jahu segus ja pannile- muide väga maitsev oli!
Ahjus peekoniümbrisega kammkarp, aga läks kätte makraks…peekon tahab palju kuumust krõbedaks muutumisel ja kammkarp on selleks liiga hõrk, et seda kuumust välja kannatada…
Ütleks nii, et kammkarbi isu on mõneks ajaks rahuldatud…ja igasugu maasika-kammkarbi salatid ja ceviche mangoga jäid ka seekord ära 🙂
Pühapäeval, aga tuli mul kodus ära küpsetada tükike (kodu) kitseliha, mille üks haldjas oli mulle toonud 🙂 Terve laupäevase päeva mõte töötas, et kuidas ma seda täpselt tegema hakkan… Kuna aga tuleb olla rohelise mõtlemisega, siis tegin selle kitsekese lõpuks asjadest , mida mul oli ja milleks ei pidanud midagi poest juurde ostma:)
Etteruttavalt ütlen, et kaste sai imehea, mis tegi selle sitkevõitu liha väga nauditavaks….
Muidugi ei ole sellisel asjal retsepti, aga enamvähem nägi kitsetegu siis nõnna välja:
Hõõrusin kitse sumac’iga sisse, lisasin purukslitsutud küüslaugu küüsi, hakitud münti, salveid, pipart ja soolvett (lahus, mis mul seisab Himaalaja soolakristallidega-see on mu hommikuse sole joogi jaoks) , kaneeli, riivitud apelsini koort ja punast veini. Selline segu läks 3 tunniks seisma.
Enne ahju minemist hõõrusin kitsetükki veel lisaks harrissaga, lisasin marinaadi sidruniconfit neljaks lõigatult, kaneelikoore, sibula millesse torgatud nelki, veel ühe pundi hakitud münti ja punast veini juurde. Katsin ahjuplaadi fooliumiga ja läks ahju 3 tunniks. Kuskil 45 minutit enne küpsetuse lõppu, viskasin sisse porgandid ja pastinaagid.
Lõhna ja maitset ei saa kahjuks pildil edasi anda, aga sel “jääkidest tehtud kastmel” olid kõik maitsed tasakaalus: hape-soolasus-vürtsikus-magusus: lihtsalt võrratu!. Sellest kuidas sidruni-confit-münt ja sumac omavahel kokku sobivad ja täiendavad, pole ka mõtet eraldi loengut pidada. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kits sai hautatud prantsuse stiilis, kõva Põhja-Aafrika kick’iga.
Suurt üllatust pakkus aga juurde tarbitud vein Umbriast- Assisi Rosso. Kuna oleme Assisi mungakloostrit isiklikult külastanud, siis oli veinil meie jaoks ka väike nostalgia piisk küljes… Vein oli mõnus, pehme ja kui ma pudeli taha vaatasin, siis üllatus oli seal: võite vaid ära arvata, mis minestama pani…
Tigu Tegemised 
Väga lõbus kirjatükk ja aru ma ei saagi kus on probleem. Mulle Kenderi aegajalt räme stiil meeldib. Miks Anni Arrol on oma koht kohvikus ma ei tea, aga tal on selleks õigus:)
Ma olen kogu seda jampsi vist liiga lähedalt näinud – Kenderi ja minu ühine kodulinn on liiga väike, et mõne mehe labasus varjule jääks. Koolivend ja naabripoiss ei ole mitte lihtsalt “mõnusalt” rämeda stiiliga, vaid lihtsalt lame räuskaja. Usu mind, sa paneksid ta juba esimesel trepiastmel paika, kui ta Tikku samamoodi laiama tuleks. Selle kõrval on mingi garantiikirja küsija ikka kökimöki.
Me siin Tigus ju viljeleme mõttelaadi, et restorani tulek on justkui küllatulek ja seega oleks perenaise tavasid (võtta ise menüü, otsida ise koht või paluda selleks ettekandja abi) teadmata kena käituda vaoshoitult, mitte külili sohvale räntsatades omi reegleid looma asuda.
Ma olen ses suhtes tolle Taneliga üht meelt.
Kaur on Tigus nii mõnigi kord käinud- no ei tunne üldse ära seda kirjeldust, mis talle külge pannakse.
Järsku on ikka asi selles, et ettekandja ikka nii alla taseme, et Kaurilt miski arvamus suust välja tuli. … Mina olen näinud toiduteadlikku meesterahvast 🙂 Selle konkretse artikli põhjal on minu poolehoid kenderi poolel!
ma capissante koha pealt oskan vaid öelda, et nöök ja saabas ja kurjad kalad…
Mulle meeldis Kauri selgitus asja kohta väga. Tõepoolest, lauda ei saanud, süüa ka mitte ja parem oli lahkuda enne kui politsei saabub, sest plaan oli ju õhtul kinno minna 🙂 Mina täitsa usun, et seal krõbedaid võis lennata ja oleks isegi samuti käitunud.
Mina aga kohe kardan selliseid trendi ja kultuskohti, kus lihtsalt tuleb käia ja aegajalt ennast näidata, muidu oleksid nagu imelik või nii. Aga kahjuks on sellistel mitte millegi pealt täis puhutud kohtadel mingi aja mööduses kombeks tössi tagasi vajuda või lausa suure kärtsuga lõhkeda. Neid näiteid on meil siin oi kui palju ja veel.