Kammkarbid ja kitseliha

Laupäeval saabus Tigusse koos Taneli sõpradega 17 kilo kammkarpe Norrast. Seda küll mitte klientidele, vaid siis endale ja prooviks. Kui kliendid lahkusid,  hakkas meil teine tööpäev:  karpide puhastamine ja nende ärasöömine (oi, kui raske töö…)

Retseptid küpsetatud kammkarpidest oli välja valinud Tanel, carpaccio usaldati mulle ja ausalt öeldes palju sõime me ära lihtsalt toorelt ilma igasugu lisandita ja oli ikka hea küll… Eriti meeldis mulle see oranz osa ehk mari…. sõime teda väikse pipra ja soola ja sidrunimahlaga….see oli ikka maitseelamus. Keegi nimetas küll seda mädapunni efektiks- et kilene koorik peal ja seest pehme ja läheb hamba all plärtsuga katki.

Carpacciot tegime 2 sorti: sidruni ja oliivõliga ja teise variandina mündi ja laimiga.

Küpsetud kammkarp oli peti marinaadis veidi  seisnud karbiliha, mis paneeriti riivsaia-jahu segus ja pannile- muide väga maitsev oli!

Ahjus peekoniümbrisega kammkarp, aga läks kätte makraks…peekon tahab palju kuumust krõbedaks muutumisel ja kammkarp on selleks liiga hõrk, et seda kuumust välja kannatada…

Ütleks nii, et kammkarbi isu on mõneks ajaks rahuldatud…ja igasugu maasika-kammkarbi salatid ja ceviche mangoga jäid ka seekord ära 🙂

Pühapäeval, aga tuli mul kodus ära küpsetada tükike (kodu) kitseliha, mille üks haldjas oli mulle toonud 🙂 Terve laupäevase päeva mõte töötas, et kuidas ma seda täpselt tegema hakkan… Kuna aga tuleb olla rohelise mõtlemisega, siis tegin selle kitsekese lõpuks asjadest , mida mul oli ja milleks ei pidanud midagi poest juurde ostma:)

Etteruttavalt ütlen, et kaste sai imehea, mis tegi selle sitkevõitu  liha väga nauditavaks….

Muidugi ei ole sellisel asjal retsepti, aga enamvähem nägi kitsetegu siis nõnna välja:

Hõõrusin kitse sumac’iga sisse, lisasin purukslitsutud küüslaugu küüsi, hakitud münti, salveid, pipart ja soolvett (lahus, mis mul seisab Himaalaja soolakristallidega-see on mu hommikuse sole joogi jaoks) , kaneeli, riivitud apelsini koort  ja punast veini.  Selline segu läks 3 tunniks seisma.

Enne ahju minemist hõõrusin kitsetükki veel lisaks harrissaga, lisasin marinaadi sidruniconfit neljaks lõigatult, kaneelikoore, sibula millesse torgatud nelki, veel ühe pundi hakitud münti ja punast veini juurde. Katsin ahjuplaadi fooliumiga ja läks ahju 3 tunniks. Kuskil 45 minutit enne küpsetuse lõppu, viskasin sisse porgandid ja pastinaagid.

Lõhna ja maitset ei saa kahjuks pildil edasi anda, aga sel “jääkidest tehtud kastmel” olid kõik maitsed tasakaalus: hape-soolasus-vürtsikus-magusus: lihtsalt võrratu!. Sellest kuidas sidruni-confit-münt ja sumac omavahel kokku sobivad ja täiendavad, pole ka mõtet eraldi loengut pidada.   Kokkuvõtlikult võib öelda, et kits sai hautatud prantsuse stiilis, kõva  Põhja-Aafrika kick’iga.

Suurt üllatust pakkus aga juurde tarbitud vein Umbriast- Assisi Rosso. Kuna oleme Assisi mungakloostrit  isiklikult külastanud, siis oli veinil meie jaoks ka väike nostalgia piisk küljes… Vein oli mõnus, pehme ja  kui ma pudeli taha vaatasin, siis üllatus oli seal: võite vaid ära arvata, mis minestama pani…

Advertisements

15 responses to “Kammkarbid ja kitseliha

  1. Trendikoht või mitte, ma ei tule selle pealegi, et viskan end esimesele toolile röötsakile ja nõuan justnimelt omletti. Ma olen väljas söömas käies ikka igasugused eriolukorrad vandumata lahendatud saanud.
    Ma kohe üldse ei kujuta ette, et Kender astuks Tigusse, istuks maha sinna kuhu tahab, nõuaks omletti, või muidu hakkavad m—d lendama. Ines noogutaks kuulekalt pead, Kristel lööks muna pannile ja kaunistaks veel murulauguga kahh. Kas me räägime praegu asjast sellekandi pealt seepärast, et tegu on Anni ja Komeediga?
    Ma ei irriteeri, ma täitsa huviga diskuteerin 😛

    Minul on selles loos selgelt oma häälestus, sest ma tõesti ei tolereeri vägivallatsejaid, avalikult laamendajaid, naisepeksjaid, pakivahetajaid ja muid selliseid rõõmsaid selle, kes iga trendikohta oma hiilgusega õnnistavad.

  2. Tegelt ajab see kõik naerma, ei ole ma Kenderi ja tema teoste austaja ega ka Anni. Ja veel kõige naljakam on omaniku oma laud restoranis. Aga siiralt kahju on Tanelist hoopis, kes sai sellise hingelise trauma, et isegi veel koduteel ei suutnud seda unustada. Loodan tõesti, et ta saab psüholoogide ja sõprade abiga sellest traumast üle ja võibolla peaks Saagim temaga pikema loo tegema, et ta saaks oma hingelt kõik ära rääkida, võibolla väikese fotolavastuse veel teha ja suudaks oma elu endisesse rööpasse tagasi juhtida.

  3. Minu jaoks oli ka see lugu nagu mingi huumorinurk….aga sa Liina vastasid küsimusele ära. Tigus ei saa nii olla, sest : kui laud on reserveeritud, siis on seal vastavasisuline silt peal. Kui mingit toit on läbi, tõmmatakse sellele menüüs kriips peale ja ikkagi keegi on eessaalis, kes klienti juhatab … Aegajalt ikka juhtub, et keegi astub sisse, vaatab kõikidest mööda ja hakkab kusagile astuma. Siis lippab väike Ines talle järgi ja uurib, mis inimese peas toimub….
    Komeedis juhtus see sellepärast, et ettekandjad olid kuskli ära ja inimene astus sisse ja istus ettejuhtuvasse lauda, sest keegi ei juhatanud teda, kus ta istuda tohiks:)
    Aga ma olen Andresega nõus, et Tanel on sellles loos veel kõige naljakam tegelane 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.