Luts on väga originaalne kala: tema toimetab talvel ja  ajal, mil enamik kalu  söövad vähe või ei söö üldse ja püüavad talve üle elada, peab luts pulmi. Jaanuaris, veebruaris on lutsud paksult marja täis ja see on nii maitsev pala, et mul on kohe kahju neist inimestest, kes seda proovida pole saanud 🙂

Eile oli Tigus selle kala auks korraldatud eraldi õhtusöömine. Vaatamata sellele, et Eestis lutsu küll ja olen oma isikliku käega püüdnud meie saunsuvila eest voolavast Kullavere jõest lutsupoja välja, ei ole meil eestlastel lutsuga enam traditsioone säilinud nagu on soomlastel.

Oleme oma väikeses sõpruskonnas lutsupidu aastaid pidanud. Olli, kes siis oma Soome lapsepõlvekodu traditsioone jälgides oskab toimetada lutsu marja, maksa ja lutsu endaga, on alati lutsud Helsingi turult saanud. Seekord kutsusin Olli Tigu sõpruskonnale süüa tegema ja sain firma Kalakala ja Pojad kaudu isegi Eestist püütud lutsu, mis pole ka üldse kallis: värske lutsu hind 75 eek(+käive)

Aga ei suudetud mulle ei maksa ega marja hankida. Kas tõesti Eestis, kus kalapüügi ja müügifirmad täidavad 100% Euro nõudeid  ja müüvad ainult  roogitud kala, visatakse mari (kuna see pole ju forellimari) lihtsalt minema?  Ma eile mõtisklesin ka selle üle, et Euronõuded ei luba müüa rookimata kala, samas kõik mu huntahvenad ja kuld-merikogred Kreekast tulevad rookimata 🙂

Õnneks oli Olli neljapäeval kui uudis tuli, et lutsumarja ei saa, Helsingis. Ja vot seal on selline turg- lähed ja ostad. Lutsumarjast oskavad  soomlased lugu pidada- tema kilohind oli 60 eurot!  Maksa aga ei saanudki, sest seda välja kalalt ei võeta ja müüakse koos kalaga! Luts on  merest magevette elama asunud tursklane ja tema maks nagu tursamaks ikka, on väga väärtuslik ja rasvane! Tursamaksast teeb Peipsi kalur konserve (lutsumaks õlis) ja neid saab osta Mustvee Tartu maanteel asuvatest Kuldkala poodidest (muidugi mitte aastaringselt)

Lutsust teadusjuttu veel rääkides, siis lutsuga sarnast õgardit on vee-elanike seas raske leida. Isegi kui endal silmus piltlikult kaela ümber kokku tõmbub, jätkab luts oma söömaaega. Noota või mõrda sattununa pugib luts end kohemaid pilgeni täis. ühe Peipsist püütud 2,4 kilose lutsu magu kaalus 768 grammi ehk kolmandiku kehakaalust ja sisaldas 511 tinti. See võib tingitud olla ka sellest, et luts on piisavalt “loll “, et ei satu depressiooni  isegi võrgus olles, vaid hakkab oma kõhtu täis sööma…

Luts on väga ilus kala- tema  nahast on tehtud särke, mantleid ja vanasti Siberis tõmmati klaasi asemel aknaunga ette. Olli väitis, et ta on oma silmadega Soomes lutsunahast tehtud mantlit näinud!

Siin need iludused on meie kraanikausis-14 kilo puhast ilu!

lutsumari- selles kausikeses lebab 120 eurot! See puhastatakse, maitsestakse soola, pipraga ja lisatakse ohtralt hakitud sibulat ja hapukoort.  Segu pannakse röstitud leivale.

Lutsust endast tegime madekeittot-lutsusuppi

Lapijuust: peale vaniljesuhkur, vahukoor ja serveeritakse murakamoosiga.

Oli väga tore õhtu- suur tänu kõigile, kes tuisku trotsides kohale tulid ja aitäh härra  Olli Heinonelile, kes meile keetma tuli eile ja täna juba oma prouaga Namiibiasse safarile sõitis..

Eraldi aitäh Loiri pagarile, kes küpsetas meile nii head rukkirõngad (siia juurde käivad A zestid)  minu selgituse peale, millist leiba ma tahan ja uskuge mind- mu selgitus oli selline tule-eile-meile-stiilis , sest ma ise ka ei teadnud väga täpselt  milline see leib peab olema 🙂