Hiljuti kellegi blogi lugedes, jäi silm peale ja pani mõtte keerlema selline teema, et külla minnes oleks normaalne kui perenaisel on ettevalmistused tehtud ja külaliste saabudes istutakse lauda ja hakatakse sööma. Ja kui see nii ei ole, jääb see silma jne. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest on see meie eestlaste omapära, et laud enne külaliste saabumist kaetud, toidud ahjus ja perenaine ennast korda jõudnud teha. ( Ma ei mõtle loomulikult selliseid seltskonna üritusi, mille mõte on kooskokkamine).
Ja meie, eesti naised, oleme väga osavad planeerimises – kõik saab õigeks ajaks valmis ka siis kui käime tööl, pärast seda kogume lapsi linna pealt koolist- lasteaiast kokku etc. Arvatavasti on meil ikka mingi germaanlaste täpsuse ja korrektsuse geen sees. Ja täiesti normaalne on, et me närveerime ja muretseme kui kell kohutava kiirusega liigub ja hakkab tunduma, et ei jõua omadega valmis.
Näiteks Lõuna-Prantsusmaal võib esimest korda külla kutsutule tunduda, et inimesed on ära unustanud, et nad teid külla kutsunud on ja hakkavad alles siis väga laisalt liigutama kui külalised saabuvad. Tegelikult on see sügavalt vale ja sellise mulje jätmiseks nähakse kõvasti vaeva (s.t. et ei ole kunagi nii, et külalised tulid ja perenaine hakkab alles siis vaatama, et mis mul siin külmkapis on ja välja mõtlema menüüd-kuigi tihti sellist muljet tahetakse miskipärast jätta)
Sel aastal puhkusel olles, kutsusid meie võõrustajad Patrick ja Petra kolmel korral enda poole külalisi ja niisiis sain ma osa võtta ettevalmistustöödest.
2000 aasta algul kui sinna maale õppima läksin ja alles “roheline” olin nende kommetes, tundus mulle paaril korral küll, et nad tahavad mind oma aperitiividega täis joota, enne kui süüa annavad…
Niisiis, tegelikult hakkavad ettevalmistustööd juba eelmisel päeval, kus väga täpselt mõeldakse läbi, mida tehakse suupisteteks. Ja nende pisikeste suupistete tegemine nõuab hiigelaega. Suupisteid on 5-6 erinevat: täidetud oliivid, Kreeka stiilis shampinjonid, minipitsad, krevetisabad, gratineeritud sinimerekarbid etc. Suupistete tegemine võtabki enamus aja ära ja seejuures neid ei panda tähelegi. Mitte keegi ei täna eraldi perenaist eriti heade näkside eest. Ma arvan, et enamik inimesi ostab need näksid poest valmis kujul- Petraga nikerdasime kõik ise.
Apero aeg võib kesta tund-poolteist enne kui eelroog serveeritakse. See ongi see aeg mil inimene laeb ennast täielikult päevasest pingest maha, ajab juttu, tunneb teiste vastu huvi ja vaikselt valmistub söömiseks. Selleks ajaks kui sööma hakatakse, ei tohi olla enam keegi pahas tujus ja hetkel kui esimene käik serveeritakse, pühenduvad inimesed 100% toidule. Kiidetakse toitu, söömist kui tegevust, kulinaariat, perenaist, veini. Ja see on uskumatu kui palju sellel teemal rääkida saab… Veel üks tore omapära on see, et alati keegi seltskonnast tuleb perenaisele/mehele kööki appi.
Õhtusöögid kestavad tavaliselt nii 20.00st- 24.00-ni ja kauemgi.
Ja me kõik ju peame seda Vahemeremaade elustiili mõnusaks, aga Eestis see nagu poleks see…
Ja siis tuli mulle meelde mu lõunast pärit sõber, kes Eestis elab. Tema juurde külla minnes on juhtunud korra ka seda, et külalised jõudsid kohale täpselt selleks kellaks kui oli kutsutud (see ei ole seal maal eriti hea mõte) ja P. ise polnud veel koju jõudnud. Aga kõik sujus… ootasime natuke ukse taga ja mis siis… Nende pool on sama rida: pisikesed suupisted ja aperitiivid ette-külalised vestlevad, pererahvas teeb süüa, külalised aitavad sibulat- küüslauku koorida. Toit läheb ahju, valmistatakse eelroog ja istutakse koos lauda. Väga hästi sujub kõik- ainus asi, et see võtab palju aega. Sedasi, et tulen läbi, räägin paar sõna, söön kõhu täis ja lähen panen lapsed kodus magama, vot seda välja ei mängi. Kuna külaskäigud pikaks venivad, siis väikseid lapsi kaasa ei võeta(räägin nüüd Lõuna Prantsusmaast) – ju siis neil kõigil bonne olemas või minnakse välja pärast laste magamapanekut.
Kui see jutt kõik kirja sai, tuli mulle selline uitmõte, et järsku meie eestlased ei tahagi, et külalised meile poole ööni istuma jäävad ja seetõttu teemegi kõik asjad valmis, et “õigel ajal” magama saada?
Sellelt pildilt on hästi näha, et väljas on juba pime, aga aperodest kaugemale ikka veel jõutud pole…
Tigu Tegemised 
jah, ma kohe mõtlesin sellel teemal. neid kultuuridevahelisi konflikte on oma rahva hulgaski. et külas olles pead igal juhul sööma ja palju. sissejuhatuse kui sellise mõiste on ikka üsna võõras, pigem ikka praad ja siis külm laud. kaasa pannakse ka. siis et kellele mis sööki sa teha võid – vanematele inimestele pole ikka mõtet enda jaoks tavalist asja väga pakkuda. vahel pole mõtet ka omaealistele, ma tegin ükskord selle peale mõeldes liha ja kartulit ja siiani kuulen, et oli liiga peen gurmee, siis oli korraks ikka kohe mõistus otsas selle peale. aga õnneks käib vahel ka külalisi, kelle nimel on rõõm pingutada. meil on suht väike köök, sp selliseid kenasid kooskokkamisi on raske teha. kuigi, ma olen selles suhtes “hitler”, nagu T ütleb, et mina ei usu sellesse, et kui ühte sööki mitme inimese maitse järgi teha, siis midagi söödavat välja tuleb, ega ikka ei tule. ikka tahad ju, et inimesed ennast kenasti tunneks, aga kõigi meele järgi nagu ei saa olla korraga.
Maarja sina saad hästi võrrelda neid kombeid- kas sulle tundub, et võrreldes oma naabrite ja Slo sõpradega rahmeldad sina, sest eestlase nn. muretsemise geen sees on, rohkem, kui külalised tulevad või oled õppinud seal maal asju rahulikumalt võtma?
mu meelest on nii ja naa. siin olen kohanud kodanikke, kes väga suure hooga pabistavad ja sahmivad kui külad tulekul, Eestis jälle elegantset pohhuisimi. ma seda viimast eelistan, pigem olgu mõni asi ligadi-logadi, kui närvivapustuse äärel perenaine.
kuigi apero-kultuur pole eestis küll levinud.
ma arvan, et Ingrid tahtis tähelepanu juhtida, et see sõna on eesti keeles aperItiiv, mitte aperAtiiv. mulle on ka ennegi siin silma jäänud, põhiliselt postitusekategooria nimena.
aga tühja sest sõnast, pakutaks asja ennast ainult tihemini ja rohkem:D
ok, viime parandused sisse- Ingrid viitas küll joogile-seetõttu ma pihta ei saanudki.
Muide minu eesti keel on juba ammu vildaks ja ma pole kunagi 100% kindel, et sõnad, mis suust välja tulevad ikka eestikeelsed on…