…. päris naaber just pole, aga täpselt paras jalutuskäik Tigust. Tahtsime esimest korda jõulude paiku sinna minna, aga loomulikult polnud seal neil päevil kui meie minna saime, kohti. Samuti käis korra peast läbi minna suvel, kui Ines oma ülikooli lõpetas- aga teised kodanikud olid rohkem oma aega ja restoranikäike osanud planeerida ja nii piirdus meie õhtu Ayala ja suupistetega Tigus.
Ega me eilegi normaalseteks restoranikülastajateks ei kvalifitseerunud. Tunni ajaga oli meil söödud eelroog, praad ja kahe peale magustoit ja hinge all pudel veini. Selliseid kiiresti söömisi ma ise vihkan ja järmine kord lähen ma juba valge inimesena korralikult sööki nautima…
Aga muljed on ülipositiivsed. Enne minekut inimesed hirmutasid meid, et sööge enne kõht täis ja seal antakse teile taldriku peal kunsti: paar nööpi ja triibud vahele tõmmatud. Mul on hea meel , et saan sellised eelarvamused kummutada. Süüa saab korralikult, toiduga ei ole vigurdatud ja hinnad on normaalsed!
Mina sõin eelroaks küpsetatud mereande Sitsiialia stiilis. Tomatikaste peal oli hea- mereannid paraku sügavkülmutatud- aga mitte halvad. Sügavkülmutatud mereandide kvaliteet ei kõigu nii nagu värske tooraine puhul. Meie menüüs olevad beebi-kaheksajalad, mida me tomatikastmes teeme, on samuti sügavkülmutatud ja väga head…
Marko võttis ette Bruschetta tomati, basiiliku ja mascarpone juustuga, lootes et see toit on pisike…. see nägi ilus välja, aga mina ei proovinud. See on toit, mida mina restoranis iial ei telli, mis ei tähenda, et see halb amps oleks…
Pearoaks võttis Marko Lamba eeskoodi baklažaani püree ja praetud kikerhernestega. See nägi õige suur ja uhke välja. Mina sõin Chateaubriand-i Bearnaise kastmega, mida serveeritakse kuumal kivialusel. Ma arvan, et ma pingutasin üle kastme kiitmisega kelnerile… Tigus saab Bernaise alati kui prantslased meil köögis on. Nad leiavad, et see käib mõõkkala peale . Grillitud entrecÔte´ga on Bernaise muidugi klassika. Mina olen siiani Alaini tehtud kastet parimaks pidanud. Nüüd ma tean, kuhu ma Alaini sööma viin kui ta Eestisse tuleb. (samas on meie hulgas väike nali see, kuidas ühel veiniõhtul Bernaise kokku tõmbas ja me ei osanud teda siis veel taastada- see kaste nagu majonees, mida taastada saab, kui untsu läheb) Kuumal kiviplaadil ettetoodud liha, mis edasi küpseb ja sinna asetatud rosmariinioks, mis toob mõnusat aroomi ninna, jäid minu jaoks tahaplaanile selle Bernaise´i kõrval.
Silma jäi menüüst Saksa entrecôte Charolais- seda ma lähen järgmine kord välja selgitama, mis on Charolaisil tegemist germaanlastega…
Soovitan aga restorani soojalt kõigile: hubane ruum ja akna all on tore saabuvaid tramme vaadata…
Viriseda võib veini kaardi üle. Kui Tigust 3200 krooni eest saate riiulilt 1983 aasta Pauillaci(Lynch Bages), siis siin saab selle raha eest 2002 Chambertin Gran Cru “Clos de Beze” – mis Tigus maksab nii 1800 eeki ja juua on ikka veel vara( ja ei tasu arvata, et Tigus veini müües me endale liiga teeme. See et veinile restoranides pannakse 3 kordne juurdehindlus on küll ajast ja arust ja tasuks kaalumist et hind reaalsemaks tuua.) Aga meie jõime 2002 Campillo Reservat Riojast – see oli 440 krooni ja kõlbas juua ka.
Lõpetuseks tahan märkida, et Kadriorg on täitsa hea kant söömiseks: Kadrioru retsoran, Nop, Argo baar ja ma arvan, et Tigugi on tore koht…
Tigu Tegemised 
ega siis iga Adeele sõna kullana pea võtma.
Põle öeld!
Kallis Liina,ootame p6nevusega,kes on see kurikuulus teenindaja Kadriorus,keda Sa v2ldiksid,tervitades Risto ja Roland
Mina olen Liina jutust aru saanud, et see oli naisterahvas punase juuksevärviga!
Tervist, Risto ja Roland! Selles teemas sain õnneks paar nädalat tagasi (kohe peale siinset väljaütlemist) targemaks – tegemist oli eelmise generatsiooniga, kes nüüdseks Kadriorust lahkunud ja uue koha teinud (Cafe Amor vms). Leena (?) Shmakova oli vast ta nimi. Too proua suutis mind ikka nii mitmeid kordi välja vihastada, et ma ei häbene sugugi ta nime siin välja tuua.
Nii et praegu ei ole mul küll ühtki niru sõna Kadrioru kohta öelda 🙂