Valencias olen mina varem korra käinud, aga mingeid erilisi mälestusi pole jäänud. Seekord aga võitis linn mu südame. See külastus ei jää kindlasti viimaseks.
Graafik oli meil iga päev sama: hommikul El Saleri randa, lõunaks El Palmari kalurilinnakesse sööma All I Pebret ja õhtul oma hotelli alla restorani Alkazar sööma, kus Jose Louis- meie kelner 3 õhtutul, meid juba ootas…
El Saleri rand asub Valenciast lõunasse 20 km sõitu, Albufera looduskaitse alal. Albuferat võiks võrrelda Camargues-ga. Siin aga ei moodusta kanaleid jõe delta nagu Camarguesis, vaid siin on 3000 hektarit suur magevee järv, kust suundub sadu kanalikesi. Teatmikust lugesin, et kunagi oli see järv 30 000 ha suur.
El Palmar on jällegi külake, mida tasub söömis eesmärgiga külastada. Linnakesse sisse sõites näeb madresitmeidki huertasid- sellekandi tüüpiline talumaja..
Linnas aga on lugematu arv restorane. Meie käisime kogu aeg jällegi ühes restoarnis, sest seal pakutud All I Pebre, mis on siis angerjas ja kartul vürtsikas punases kastmes, oli imehea.Tahaks teha kohe klient Avo häält ja miimikat, et väljendada kui hea see oli….Esimesel päeval sõime ka teist selle kandi rooga: Arroz a Panda, mis kujutab endast krevettide ja kalmaari või seepiatükikestega paellat, mida serveeritakse allioliga(LL hääldub hispaaniakeeles ij, ehk siis hääldub samamoodi nagu Provence’i aioli. Majavein maksis 8.20, oli hea külm ja noormees pakkus alati lõpetuseks magusat napsi tuisutopsiks…Siinkandis peale hispaania keele muud ei kõnelda ja tänan õnne, et mu hispaania keele õpetaja Meelis mind ei kuule: moodustan lauseid stiilis: 2 inimest soovima süüa. Tahtma valge vein jne…
Kuna restoran asus kanali ääres, mis kalu paksult täis, oli omamoodi vaatepilt kuidas ettekandjad suuri saiakamakaid vette loopisid ja siis suured pisikeste kalade parved kohe saabusid…kuni sügavast vees saabus mingi suurem ja priskem kala, ajades pisikesed minema ja vedas saia vee alla kaasa.
Samuti saabus alati näljane kass, kes kõik angerja luud endale välja näugus. Restorani nimi Marybel.
Tigu Tegemised 
Me sõitsime mullu kevadel mööda Hispaaniat (Barcelona-Cuenca-Albarracin-Madrid-Valencia-Roses/El Bulli-Barcelona) ja tõepoolest oli inglise keelega raske hakkama saada. Õnneks teadsin mina kolme sõna hispaania keeles ja Kristjan nelja sõna prantsuse keeles, nii et saime hakkama.
Aga just Valenciast on meeles, et sai isegi inglise keeles hakkama. Ok, kui me kuulsates horchata-kohvikutes seda isegi ootasime (sattus veel selline ettekandja, kes pakkus valida saksa, inglise ja prantsuse keelt:), siis mäletamistmööda räägiti inglise keelt ka mõnes väiksemas kohakeses seal linnas..
Valencia meile kustumatut muljet ei jätnud, aga seda ilmselt seetõttu, et olime vahetult enne seda Cuenca ja Albarracin linnakestes käinud 🙂
Eks see hea tunne ja mulje on palju kinni inimestest kellega suhtled. Kuna meile tekkis nn. sõber Valencias, siis oli väga tore olla. Lisaks me seekord ei teinud mingi eesmärgiga trip-pi. Me lihtsalt olesklesime ja ei teinud eeltööd ka internetis kuhu sööma peab minema ja meil oli lihtsalt õnne kohad, kus on atrmosfääri ka peale hea söögi, ise üles leida.
Ja ega Costa Brava ja Baskimaa ilu vastu ei saa miskit, aga valentsialaste olemus on huvitav, nad on soojemad ja avatumad kui katalaanid….
Minu häda on veel see, et olen hispaania keele kursustel (kohe 2 taset) keeltekoolis käinud ja alati oleme käinud Barcelonas ja Costa Braval, kus pigem hispaania keelt pole viisakas harjutada…Nii ma tundsin kuidas keel vaikselt meelde tulema hakkab ja see tekitas hea tunde.