Valencias tutvusime ilusate majadega vaid pühapäeva pärastlõunal ja peab ütlema, et Valencia vanalinn on väga ilus. Härjavõitlust vaatama ei saanud minna kuna hooaeg algab oktoobris- praegu toimus härjavõitlus areenidel Oktoberfest.  Täpselt- valentsialased pidasid 1- st Valencia õllefestivali…

Meie restoran nimega Alkazar on aga klass omaette. Esimesel õhtul tahtsime nagu turistid ikka lauda terrassile- ikkagi eestlased: kui õhtul kell 9 on 25 kraadi sooja, siis tahad ju istuda õues. Saime õues laua ja samuti õueteeninduse osaliseks: laud tuleb kiiresti vabastada uutele turistidele ja nii viiakse Marko eest ära taldrik, mida ta veel viimase ampsuga hoidis ja mõtles mõnuleda..Kohe virutati ette praed ja kui me desserdist loobusime, oli arve lauas. Kuna me magama minna veel ei tahtnud, vabastasime laua ja läksime sisse baarileti äärde, et väike Torrese brändi teha. Sellest hetkest peale, ei olnud me enam turistid, kellest kiiresti tuleb lahti saada ja teenindus muutus 100 %. 10 aastast Torrest valati vaba käega ja niikui klaas tühjenes, tuli baarman ja valas juurde. Brändit serveeriti  ilusates suurtes konjakiklaasides ja juurde pakuti musti ploome. Jõime ära oma 100 cl brändit näkku, arve oli 9 eurot ja hommikul ei olnud mingit pohmelli (kuna ma ei ole kangema joogi sõber, olin kindel et hommikul tabab mind surm…)

Restoran on aga  jällegi inimestele, kes kala ja mereande armastavad, lihtsalt ülivõrdes hea. Järgmistel päevadel istume ilusasti toas koos linnakodanikega ja õue lauad jätame turistide jaoks. Iga  õhtu lõppeb mäekoguse Torresega(muide väga pehme ja hea brändi) ja viimasel õhtul kui me oma kelnerile Jose Louisile ütleme, et homme me enam ei tule, on brändi maja poolt!   Vahetame visiitkaarte, Jose Louis oskab nii toredasti kurbust meie lahkumise teeselda, et see näeb ehtne välja…

Singikamakatega pilt on tehtud kõrvalrestoranist Bellota Palacio, kellega meie restoran koostööd tegi- kui keegi tahtis jamon Ibericot, siis toodi sealt. Kui Bellota palee klient tahtis kala, sai  Alkazarist…