Panen  alustuseks mõned nopped Peter Maylelt:

Veel kümme aastat tagasi vastas üks veinikriitik, kui talt rosé-veini kohta arvamust küsiti: “Kohe kui tehakse, kohe ka juuakse. Kohe kui juuakse, kohe ka välja pissitakse.”

Rosé’sid on alati peetud suveveiniks, mis assotsieerub rohkem päevitamise kui maitsega – vein, mida juua en carafe rannarestoranis; vein, mis läheb õnnelikult paari grillitud sardiini, grillitud karbonaadi või salade niçoise’iga. See on sõbralik vein. Peale selle, et teda tuleks enne joomist natuke jahutada, ei vaja see mingit eritähelepanu.

Aga asjad muutuvad. On aina rohkem ja rohkem hästi tehtud rosé’sid, mille hulgast valida, ja need on mineviku kahvatute napsidega võrreldes hoopis teisest liigast.

Tavaliselt seostub Cannes filmifestivaliga, aga alates 2003. aastast on Cannes olnud toimumispaigaks ka sellisele ettevõtmisele nagu Le Mondial du Rosé – maailma parimate roosade veinide maitsmisele ja hindamisele.

2009. aasta tulemused

Mina jooksin rosé’d selliste toitude juurde nagu: soteeritud konnakoivad, küülikuraguu, küpsetatud tuvi, praetud vasikamaks…

Peter Mayle arvab, et rosé sobib juua kõikide Provence’i toitude juurde: brandade’ aïoli’de ja Provence’i grillpraadidega ning samuti kõigega, mis on roosa – krevetid, prosciutto ja tatari böff.

Tore on aga Mayle’i arvamus, et rosé joomise mälestused kestavad palju kauem. Varjulisel terrassil, suitsusel, ürdilõhnastatud barbecue’l, kohviku ees turupäeval, basseini kõrval enne õhtusööki – vein, mis saadab enamikku elu meeldivamatest hetkedest. Võib-olla tuleks see kirjutada iga pudeli peale.

Ausalt öeldes, seda lõiku kirja pannes tuli väga suur soov otsekohe Lõuna-Prantsusmaale kolida – ei tea küll miks? 🙂 Ja veel tuleb meelde üks rosé’ga aja parajaks tegemine Montpellieri kangakaupluse ees, mis pandi meie nina alt siestale – nii me tegimegi kolm tundi aega parajaks rosé’ga… Siis kõik need saabumised Frontignani, kui Patrickul veel oma restoran oli ja ta juba ukselt hõikas, et rosé on külmkapis… Tõesti ilusad hetked! Millegipärast ei tule Eestist ühtegi sellist hetke meelde… Ehk see ongi mu vastus iseenda eelpool püstitatud küsimusele.