neile kes vastata oskavad….
Kas see on Ida-Euroopa nähtus, et inimesed tulevad restorani ja ei söö? Täpsemalt siis, et nad söövad enne kodus kõhu täis kui restorani tulevad…
Kas keegi on Itaalias või Prantsusmaal näinud restoranis näiteks ainult õlut joovat kodanikku või mahla joovat tütarlast…(ei pea silmas restorani eesruumis olevat baari, vaid ikka, et reserveeritakse laud restorani ja juuakse 1 õlu)
Täiesti teemaväliselt tuli meelde ühe sõbra elav kirjeldus ühest Atheena pererestoranist, kus isa pojale jalaga tagumikku klientide ees andis, et see ennast liiga aeglaselt liigutas. Huvitav on see, kuidas Eesti kliendid selle alla neelaksid?
Tigu Tegemised 
Muidugi on ka minu tööl kliendid, keda ma ei mõista. Nendest klientidest tagarääkimine peakski aga jääma tagatoa nn huumorinurga teemaks. Minu arust on see elementaarne.
…. jah. sellest sa aru ei saagi, et SEBbanki või näiteks If Kindlustuse töötajale on see elementaarne, et tema oma kliente ei vali-mina olen sõltumatu, ma olen enda tööandja ja oma valikutes täiesti vaba! Ma ei ole klienditeenindaja! Oma firmas müün ma oma nägu ja oma mõtteid ja seega valin ka kliente mõnes mõttes. Nii nagu kliendid valivad kuhu nad lähevad. Seee kirjatük, mis ma blogis kirjutasin, on 100 korda ausam ja parem kui jahe teenindus! Tigu ei ole teenindusasutus- me oleme oma konseptsiooni tutvustanud 100 korda. Oleme pigem klubiline ettevõtmine ja meile tullakse külla. Kui külla tulev inimene ei ole kostitaja vastu viisaks, siis ei saa ta meilt mitte midagi vastu ka!
Kui keegi SEBpangas hakkab seda tegema, on aeg kohe lahkuda! Kui oma isiklikus blogis panga kliente hakkab lahkama, kohe kinga!
Võid vahelduseks lugeda ka näiteks seda: http://www.laht.net/kalapala/
Mulle hakkab Tigu juures üha rohkem see “with attitude” hoiak. See erineb mõnusalt keskmisest eesti “teenindus” asutusest kus kedagi teenindus huvita aga seda välja ka ei julgeta öelda.
Isiklikult arvan et ega Eesti klient ei tea ka mis asi teenindus on ja ootab pigem imalat lömitamist. See on vist mingi nõukaaegne arusaam kapitalistlikust teenindusest 😀
Meeldivamad mälestused ongi kohtadest kus oleks nagu “sõprade juurde külla” läinud.
Samas ongi paratamatu et kõik ei saa olla kõigiga sõbrad – vererühmad on lihtsalt erinevad
Mina võtaks kinni Kristeli sõnasabast heast toorainest mis raisku läheb, et pane aga siia üles kui midagi on üle, küll kaubaks läheb.
Olen juba pikka aega selle blogi kapilugeja ja reedeti (muul ajal lihtsalt ei jõua kuidagi) ka päevasel ajal söömas käinud (noh ka õhtusel ajal olen juhtunud) ja kahte asja tahtsin öelda vaid. Esiteks ei saa ma aru inimestest, kes tulevad mereandidele orienteeritud restorani ja siis ei söö neid imehäid kalu, mida te pakute – ma teie kogerit (ma ei tea kuidas see käändub 🙂 juba mitu aega noolimas olen käinud! Ja teiseks toetan ettepanekut, et kui miskit üle kipub jääma, siis võiks sellest teada anda -mina võtaks ja ostaks hea meelega teie poolt ülejäänud kala.