Tahaks elada oma vaikset elu ja ajada nii hästi kui oskan oma asja ja siis ükspäev jälle voila…. mail Õhtulehe ajakirjanikult. Tema teeb nimelt artiklit 50 Eesti parimast restoranist mis avalikustatakse neljapäeval ja nüüd hästi kiire ja muudkui vastaku restoranid tema küsimustele. Mis mind selle juures vihale ajab, on suhtumine: mingi naisterahvas, kes ennast ajakirjanikuks nimetab, arvab et tema võib tulla mulle lugema marketingi loengut kui suurt kasu mina saan, kui ma suurima tiraaziga ajalehes oma infot avaldan. Ehk teisisõnu- ma ei saa aru kui suurt teenet Õhtuleht mulle osutab ja mis mul häda on, et ma ei taha küsimustele vastata. Ehk siis copy-paste kirjavahetusest, kui teatasin, et ei soovi mingit infot Õhtulehte panna:
Tere!
Teie vastus hämmastab mind. Kuulute Eesti parimate toidukohtade nimekirja, ent ei soovi oma andmeid avalikustada. Praegusel ajal oleks see ju klientide juurde saamiseks väga hea võimalus. Mul ei ole tõesti väga palju infot enam vaja, olemas on aadress, kontakt ja lahtiolekuajad, mis pärit kodulehelt. Vaja oleks veel koha iseloomu ehk mis maa toitu pakute või kuidas oma kööki iseloomustate (eelmisel aastal oli kirjas Vahemere köök),
ja veel:
Anname ülevaate 50 Eesti parimast restoranist ja 49 ülejäänud kohal huvitaval kombel Õhtulehega probleemi pole, nemad küll soovivad oma andmeid avalikustada ja teevadki seda. Ja minu teada on Õhtuleht Eesti suurima levikuga ajaleht.
Mis ma oskan öelda? Eks ma ole veidrik, aga ma tõesti ei pea seda mingiks auks Õhtulehes laiutada.
Tigu Tegemised 
Äkki soliidsed restoranid leiavad, et ka Õhtulehe lugejad võivad siiski ka heast toidust, veinist ja õhkkonnast rõõmu tunda? Või peab Tigu end nii peeneks kohaks, kuhu ükski Õhtulehe lugeja kunagi sattuda ei tohi?
Peensusest on Tigus asi kaugel. Aga Õhtuleht kui selline, on Tigu jaoks allapoole igasugust arvestust- minu jaoks konkreekselt on see sopaleht. Kindlasti Tigus ei küsita ukse peal, kas te Õhtulehte loete, aga loodame siiralt, et üha enam inimesi seda ei teeks- ainult nii saab kvaliteetajakirjandus tagasi tulla.
Kahjuks on kvaliteetajakirjanduse naasmine ilmselgelt võimatu. Enamik ahmib ajalehest lugusid teiste inimeste ebaõnnestumistes – avariid, tapmised, lahutused jne. Keskenduda millelegi analüütilisele ei suudeta. Aga ega ajakirjandus selles otseselt süüdi ei ole. Nemad kirjutavad sellest mille järgi nõudlus on ja üritavad seda teha võimalikult odava ressursiga. Käitumine ja analüüsivõime programmeeritakse meile sisse juba kodu, koolis ….
ja Alari jutule jätkuks: Tigu tahaks, et inimesed, kes meie toitu ja atmosfääri juba nautida suudavad, läheksid veel sammu edasi ja lõpetaks sopa lugemise: lõputu info kellegi intiimelust või olematute staaride elust, ei saa ajule hästi mõjuda.
Siinkohal Alariga nõus, et klassikalisel kujul kvaliteetajakirjanduse taastumist pole mõtet loota. Pealiskaudsus, viitsimine mitte mõelda, kogub järjest enam tuure.