Kuidas on õigem käänata – Riesling, Rieslingu või Riesling, Rieslingi – see väike keeleline küsimus käis reedel korduvalt läbi. Tegelikult aga vahet pole – vein on ikka sama. Ja oi-oi-kui-hää! Nagu degustatsioonide puhul ikka, oli üks maitsvam kui teine. Tule all olid siis:
- Saint Claire Riesling 2006, Malborough (Uus-Meremaa)
- Riesling St. Pauls 2007 Südtirol, Alto Adige (Itaalia)
- Riesling Grand Cru Schlossberg 2005, Domaine Weinbach, Alsace (Prantsusmaa)
- Hugel Riesling Jubilee 2002, Alsace (Prantsusmaa)
- Loibenberg Riesling Wachau 2000 (Austria)
- Riesling Grand Cru Altenberg de Bergehim 2000, Gustave Lorentz, Alsace (Prantsusmaa)
Tähelepanuväärne on see, et kui tavaliselt tundub grand cru Riesling ju äärmiselt magus ja petrooline, siis sellisel järk-järgul mekkimisel ei olnud efekt isegi nii suur, kui ootasime. Kuigi, korralikud “bensuveinid” olid nad siiski kõik. Uus-Meremaa üllatas meeldivalt: noorest Uue Maailma Rieslingust ei oskaks ehk palju oodata, ent suhteliselt noore veini kohta oli temas üllatavalt palju petrooleumi, nii et tegemist vägagi väärika konkurendiga teistele.
Tegelikult oli meil kõigil suur plaan väga palju teadust teha, kommentaare üles märkida ja neid siis blogilugejatega jagada. Paraku läks nii, nagu läks. Linnalegend räägib, et ühte korralikult täis kirjutatud märkmelehte olla siiski näha olnud. Iseasi, kas seda ka meiega jagatakse. Kõik, kel midagi meeles/kommenteerida, siis palun, kõik info on teretulnud.
Igatahes suured-suured tänud kogu sellele 41pealisele seltskonnale, tänu kellele sai mööda saadetud üks äärmiselt meeleolukas reedeõhtu:)
Liina märkmed Rieslingute kohta:
1. S Claire Riesling 2006: garaazhilõhnad, maitse värske, happene, järelmaitse ilmselgelt bensune (Kalev: uus-meremaalased panevad oma rieslingutele kohe alguses bensiini sisse :-P)
2. Riesling St Pauls 2007, Südtirol: vürtsikas, terav, aroomis puuvili, lutsukomm (minu emotsioon – juua tore, aga rieslingu pähe küll ei ostaks)
3. Riesling Grand Cru Schlossberg 2005, Domaine Weinbach Alcase: keelel keerutades toasoe või, maitses ümar võitoffee, iiris, loomulikult pikk petrooline järelmaitse. Lauanaaber Marguse sõnul ürdid, täpsustamata jäi, millised täpsemalt.
4. Hugel Riesling Jubilee2002, Alsace: lame, anshoovisekarbi rasv, külmkapist võetud brie (lauanaaber Maren tabas esimesena valgehallitusjuustu). Maitse küll rieslingune, aga kuidagi lame. Esimest korda tundsin, et rieslingu mineraalsus võib väljenduda lihtsalt soolaka mekina ilma igasuguse sügavuseta. Ilmselt jäi muidu täitsa aus vein eelmise ovatsiooniderohke veini (Weinbach) varju.
5. Loibenberg Riesling 2000, Wachau: emotsioonid juba üles köetud ja võrratu choucroute koos Kristeli imelise seapraegu jätsid selle degusteerimise täiesti tahaplaanile, märkmetes pole kirjas rohkem, kui et parfüümne.
6. Riesling Grand Cru Altenberg de Bergheim , G Lorentz 2000: õhtu viimase veini juurde saabus õunakook jäätisepalliga ning koogi võine taigen ja magusus lamendasid veidi seda õilsat jooki. Koogi taustal jäi ülekaalukaks kuiva sherry mekk, selline seenene nagu kuivatatud porcinide pakist.
Sellised märkmed siis ühelt rieslingu-sõbrast veiniprofaanilt, ei midagi põhjalikku ega süstemaatilist, kuid siiski piisav, et vähemalt enda jaoks see parim õhtust välja valida: Weinbachi Gr Cru Schlossberg saab tänavustel jõuludel meie peres oma kaaslaseks krõbeda ahjuhane ja hapukapsa.
Tigu Tegemised 
Parem hilja, kui üldse mitte 🙂 Nii et siit siis mõned rieslingu-õhtu märkmed, mis sugugi lõplikule tõele ei pretendeeri.
1. S Claire Riesling 2006: garaazhilõhnad, maitse värske, happene, järelmaitse ilmselgelt bensune (Kalev: uus-meremaalased panevad oma rieslingutele kohe alguses bensiini sisse :-P)
2. Riesling St Pauls 2007, Südtirol: vürtsikas, terav, aroomis puuvili, lutsukomm (minu emotsioon – juua tore, aga rieslingu pähe küll ei ostaks)
3. Riesling Grand Cru Schlossberg 2005, Domaine Weinbach Alcase: keelel keerutades toasoe või, maitses ümar võitoffee, iiris, loomulikult pikk petrooline järelmaitse. Lauanaaber Marguse sõnul ürdid, täpsustamata jäi, millised täpsemalt.
4. Hugel Riesling Jubilee2002, Alsace: lame, anshoovisekarbi rasv, külmkapist võetud brie (lauanaaber Maren tabas esimesena valgehallitusjuustu). Maitse küll rieslingune, aga kuidagi lame. Esimest korda tundsin, et rieslingu mineraalsus võib väljenduda lihtsalt soolaka mekina ilma igasuguse sügavuseta. Ilmselt jäi muidu täitsa aus vein eelmise ovatsiooniderohke veini (Weinbach) varju.
5. Loibenberg Riesling 2000, Wachau: emotsioonid juba üles köetud ja võrratu choucroute koos Kristeli imelise seapraegu jätsid selle degusteerimise täiesti tahaplaanile, märkmetes pole kirjas rohkem, kui et parfüümne.
6. Riesling Grand Cru Altenberg de Bergheim , G Lorentz 2000: õhtu viimase veini juurde saabus õunakook jäätisepalliga ning koogi võine taigen ja magusus lamendasid veidi seda õilsat jooki. Koogi taustal jäi ülekaalukaks kuiva sherry mekk, selline seenene nagu kuivatatud porcinide pakist.
Sellised märkmed siis ühelt rieslingu-sõbrast veiniprofaanilt, ei midagi põhjalikku ega süstemaatilist, kuid siiski piisav, et vähemalt enda jaoks see parim õhtust välja valida: Weinbachi Gr Cru Schlossberg saab tänavustel jõuludel meie peres oma kaaslaseks krõbeda ahjuhane ja hapukapsa.
Saksa elanikuna ja natuke ka siinse patrioodi ja igal juhul veinisõbrana soovitan tungivalt saksa rieslingutele tähelepanu pöörata. Palju noori veinitegijaid on peale tulnud ja tase aasta-aastalt parem.
Kahjuks olen ma Eestis suht vähe Saksa kvaliteetveine kohanud, aga võimalusel soovitan proovida selliste tegijate veini nagu Van Volxem, Heymann-Löwenstein, Christmann, Wittmann, Peter Jakob Kühn, Jürgen Leiner, Battenfeld-Spanier, oeh – seda meelast loetelu võiks veel pikalt jätkata…
Tiina!
Saksa Rieslingitest on meil pidevalt veinikaardis Johannishof Charta Riesling Kabinett ja Riesling Kabinett “Hattenheimer Schützenhaus”, Balthasar Ress ja veel 2 Rieslingut nn. vanematele prouadele,” kes nii haput ei taha”….