N2 maantee, Sertã- koopagraafika, jõerannad ja kitserupskid.

Sertã on väike linnake, mis minu jaoks eriti suur vaatamisväärsus pole, kuid Sertã maakond ehk ümber linna leiab tõelisi “maastiku- ja arhitektuurihõrgutisi”. Zêzere jõgikond rõõmustab nii neid, kellele meeldib veesport kui ka neid, kellele meeldib lihtsalt kaunil jõerannal päevitada ja ujuda. Vaated on imelised. Zêzere jõgi on käänuline ning taevast pildistatuna näeb ta välja nagu sinine draakon.

Zêzere

Jõel on mitmeid sildu ja vaateplatvorme, kus jõge nautida ning seda ilu jätkub.

Lousast mööda N2 maanteed, on esimene soovituslik peatus Pampilhosa da Serra- sealt avanevad Zêzere jõe kõige muinasjutulisemaid käänakud või kurvid. Oleiros võiks veel sisse põigata maastikurajale, mis lõppeb Beira Baixa kõrgeima kosega Orvalho ja Álvaro kiltkivikülla. Alvaro on nn. valgete majadega kiltkiviküla, mis on suur erand. Talvisel ajal oli seal üsna kurb. Restoran läks juba esimesel koroonaaastal hingusele, kohviku-ja peomüüja olid koroonasse jäänud, nii et küla nägi välja üsna väljasurnud.

Barragem do Cabril- Cabril’i tamm on Portugali üks suurimaid ning tal on ka arhitektuuriline väärtus. Ökoturistidele ja matkajatele see piirkond meeldib, siin matkatakse ja telgitakse. Isegi jaanuarikuus kohtasin seljakotiga matkajaid. Kuigi, pidinma šoki saama, nähes kui väikeseks jõgi oli kuivanud. Kohalikud olid muidugi minust veel suuremas šokis – vanad inimesed polnud iial jõge näinud nii kokkukuivanuna, kuigi põuda on ju ennegi olnud ning enamasti kahtlustati elektrifirmat, kes on miskit korda saatnud ja sajatussõnadega kokku ei hoitud! Vesikond oli kaotanud 65% oma veest, kuid juba tuleb positiivseid uudiseid, et veetase on tõusnud ja oodatakse kohe-kohe saabuvaid kevadvihmasid, mis ka veetaset tõstavad. Ma tahaks samuti olla positiivne ja loota, et ei ole midagi lõplikult “pekki keeratud”.

Pedrógão Grande on linnake, mille 2017 aasta suur tulekahju peaaegu hävitas. Tulekahjus hukkus 66 inimest, vigastada sai 253, neist seitse olid rasked, ning hävis umbes pool tuhat maja ja 50 ettevõtet.

Rohkem kui kaks kolmandikku hukkunutest (47 inimest) olid sõidukites riigimaanteel 236-1, Castanheira de Pera ja Figueiró dos Vinhose vahel ja ümbritsetud leekidega. See oli väga väga traagiline. Õnnetus kvalifitseeriti looduslikuks katastroofiks, süütamist ei tuvastatud, kuid inimene on siiski süüdi selles, et ta on põlismetsa maha raiunud ja asendanud kohalikud puud eukalüptidega, mis kasvavad kiiresti, kuid võtavad tuld nagu säraküünlad.

Ülemised pildid on selleaegsest ajakirjandusest. Loodus on taastunud kiiresti, nii valusat vaatepilti nagu esimesel fotol enam õnneks ei ole. Pedrógão Grande vahetus läheduses on Pedrógão Pequeno nimeline kiltkiviküla ning sealt algab fantastiliste vaadetega matkarada.

 Sertã

Sertã on väike linnake, mis kuulus oma maranho, täidetud kitsemao roa, poolest. Mulle maranho hullult meeldib, kuid siiski mõni söögikoht serveerib mikrolaines soojendatud massitoodet. Parimat saab muidugi kui tulla juulikuus maranhode festivalile kus kohalikud omavahel mõõtu võtavad, kes parimat maranhot teeb.

Sertã  linna tekkimise legend on ka võimas. Rahvalegend rääkib, et kõigepealt ehitas üks roomlaste sõjapealik, kes lusitaanlaste (portugallaste eelkäijad) poole üle tuli kauni viisnurkse kindluse. Roomlasi ajas selline alatu reetmine muidugi vihale ja nad ründasid kindlust. Kuid vapper Lusitaania naine, nimega Celinda, ronis kindlusmüüride tippu ja kallas roomlastele kaela keevat oliiviõli panniga (sertage), millega ta igapäevaselt muna praadis. See pann olevatki andnud linnale esialgu nime Certã, mis hiljem Sertã’ks muutus. Ilus legend, paraku arheoloogilised leiud ei kinnita, et selles kindluses kunagi roomlasi või lusitaanlasi olnud oleks.Pigem on kindlus ehitatud 10’l sajandil kui maurid maa vallutasid. Arheoloogilised väljakaevamised paljastasid lossi perimeetris aida, mida kasutati vilja ladustamiseks, vana kabeli ja kõnnitee XV/XVI sajandist ja araabia keraamika killud.

18 sajandil loss praktiliselt hävines. 1999 aastal taastati üks lossi tornidest ja São João Baptista kabel.

Praia Fluvial do Lago Azul

See on üks kaunimatest jõerandadest Zezere jõel. Nagu nimigi ütleb, on tegemist sinise järvega. Suvel tegin ma tutvust ka Trizio jõerannaga, msi on Lago Azuli naabruses (pilt 2) ning see oli võimas. Just need mägised vaated, liivane põhi ning vastupidiselt ookeanile, uskumatult soe vesi.

Fechaduras

Fechaduras on kindlasti huvitav sissepõige. Sealt leiab 6m2 alal kalkoliiti ja rauaaja vahelisest perioodis graafikat- kiltkivisse raiutud geomeetrilised motiivid, nooled, Saalomoni märgid koos pentagrammi ja ladina tähestiku eelsete tähtedega.

Dornes

Serta’st läheb N2 otse küll Vila de Rei peale ; kuna mina pöördusin koju tagasi, siis võtsin suuna lääne suunas ja külastasin Tomari läheduses asuvat linnakest nimega Dornes. Nii Dornes kui Tomar jäävad N2st juba kaugemale, kuid kui jätta Vila de Rei vahele, siis saab Tomarist suunduda Abrantese peale ja nii saab õigele teele tagasi. Miks seda teha? Sest Dornes on muinasjutulinnake. Suvel kavatsen ma sinna kindlasti minna ja veeta üks nädalavahetus, linnakeses oli nii majutus-kui söögikohti- kindlasti hea sihtkoht!

Tomar on tempilrüütlite linn. See linn on säilitanud palju ajalugu ja traditsioone templirüütlite ajastust ning Kristuse klooster ning templivaremed on kohustuslik külaskäik kõigile, kes juba Tomaris on. Iga nelja aasta järel toimuvad sii suured ennekristuseaegsete sugemetega “tabuleiro” pidustused. Olen kirjutanud Tomarist siin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.