Marvão on armas piltpostkaardilik linnake. See linn ja tema ümbrus oma ürgse ja erakordse iluga on portugalllaste keskaegne rahvusmälestis. Linnake asub mäetipus, ümbritsetud kolmest küljest loodusliku kaitsevalliga, seetõttu on ta juba Rooma aegasest saati olnud kasutusel nii varjupaiga kui strateegilise sõjalise objektina (lausevärdjas otse portugali keelest ja ei oska eesti keeles paremini öelda)

Linnaks on Marvão’d ehk tänasel päeval palju nimetada, pigem kindlusküla Serra de São Mamede mägede kõrgemais tipus. Mitmeid kordi on Marvão valitud Portugali ilusaimaks külaks- põhjus, et seda “objekti” külastada, seega on.

Kunagi vallutas Marvão moslemite käest Portugali esimene kuningas Dom Afonso Henriques ja hiljem vallutasid maurid selle tagasi (1190. aastal). Aastal 1229, vallutas kuningas Dinis Marvão kindluse, mis hilisemas ajaloos oli abiks sõdades kastillaste ja hispaanlastega, kuna paik on looduse kingitus(nagu ma eelpool mainisin)- kindlusta vaid müüre ja valva vahipostis ning kalla sissetungijatele tuld ja tõrva pähe!

Müüride sees on kitsad tänavad, mille ääres tüüpilised Alentejo majad, majadel kohtab kohalikust graniidist gooti kaari, Manueline’i stiilis aknaid, sepistatud rõdusid jne.

Linnakeses on mitmeid suveniiripoode, kohvikuid ja ka luksuslikku majutust pakkuv Pousada de Santa Maria, hotellil on ka kohalikku kööki pakkuv restoran. Väga hea aeg on külastada linnakest novembris, sest siis võib ümbruskonnas näha musti “tammetõrusigasid” jalutamas tammepuude all ning linnakeses toimub kuulus kastanifestival. Sel aastal 13 ja 14 november! Kastanikoogid, kastanijahu, kastanimoos- seda müüakse siinsetes pisikestes poodides!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Linnake sobib kindlasti rahu ja vaikust nautima tulnud inimestele, meie tahtsime reede õhtu puhul väheke inimesi ja elu näha, seetõttu peatusime lähedal olevas linnas Castelo de Vide, mis asub nii 10 km kaugusel ning mis on tänu termaalvetele spahotellide linn. Kuulus on linn eelkõige sellepoolest, et siin asub Portugali pareimini säilinud vana juudikvartal.

Esimesed juudid saabusid Castelo de Videsse aastal 1320. Nad jäid siia püsima, kuna muld oli viljakas ja jõed olid veerohked- kõik sobis nende värvitöökodade jaoks. Juba kolmeteistkümne aasta pärast oli kogukond nii suureks kasvanud, et nad said loa sünagoogi rajamiseks. Kuid kriitiline hetk saabus aastal 1492 kui Hispaanias hakati juute taga kiusama ja ühtäkki saabus 800 elanikuga linna piiri tagant üle 4000 põgeniku.

Portugali kuningas D. João II andis loa põgenikel jääda kaheksaks kuuks, pärast pidid nad hakkama tasuma maksu, mida enamus ei suutnud maksta. Vaesed olid lõksus Kastiilia ja Atlandi ookeani vahel. Kuna nad ei suutnud emigreeruda, müüdi nad lõpuks orjadeks. Nende lapsed, kes olid saanud vähemalt 2 aastaseks, ristiti sunniviisiliselt ja saadeti São Tomé ja Príncipe saartele, kuna saari oli vaja koloniseerida.

Castelo de Vide edumeelsematel ja haritud juutidel oli Portugali kuninglikus peres mõju, sest neil olid teadmised merendusest, kartograafiast, botaanikast, meditsiinist etc. Üks mõjuvõimsaimaid Castelo de Vide juutidest oli Garcia de Orta, kelle vanemad olid Hispaania juudipõgenikud. Orta õppis Salamanca ülikoolis meditsiini, kunsti ja filosoofiat ning temast sai Portugali kuninga João III, arst. Kuid kui ka Portugalis hakkas pead tõstma inkvisitsioon, lahkus ta Goasse( Portugali tolleaegne koloonia Indias), kuhu hiljem ta pere talle järgnes. Goas hakkas Orta kokku koguma teadmisi India ravimtaimede ja meditsiini kohta ning avaldas aastal 1563 tolle aja kohta revolutsioonilise raamatu “Colóquios dos simples e drogas he cousas medicinais da Índia” (Vestlused India lihtsate ravimite ja ravimeetodite kohta), mis levis kogu Euroopas. Raamatus räägib ta tol ajal Euroopale tundmatutest taimedest, mürkidest ja uimastitest. Ta oli esimene eurooplane, kes kirjeldas mitmeid Aasia troopilisi haigusi, eriti koolera sümptomeid ; ta tegi lahkamise kooleraohvrile, mis oli esimene registreeritud lahkamine Indias.  

Vaatamata sellele, et Orta on andnud tohutu panuse Portugalile, jõudis inkvisitsioon ka Goasse, Orta jõudis enne küll ära surra, kuid tema vanemad vangistati ja õde põletati tuleriidal, “salaja juudiks olemise eest”, aastal 1569. Ka Garcia de Orta maised jäänused kaevati hauast välja ja põletati koos tema pildiga postuumselt tuleriidal “juudiks olemise eest”.

Tänasel päeval on sellele suurele mehele püstitatud mälestusmärke nii Indias kui Portugalis. Tema nimelised on avalik park Lissabonis, haigla, keskkool jne.

Kui jalutada Castelo de Vide vanalinnas, on juudi pärandit igal sammul näha! Traditsiooniline juudi arhitektuur on maja kus kõrvuti 2 ust- uksel, mis viib elutubadesse, on kõrge trepiaste ning kõrvaluks(ilma astmeta) viib äripinnale-kauplusesse, ateljesse või töökotta. Majad on kahekordsed (mõned ka 3kordsed) ja asetsevad käänulistel üles mäkke viivatel kitsastel tänavatel ja mäe otsas on- sünagoog!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Meie veetsime meeleoluka õhtu erakordselt hästi süües, eriti hea oli praetud vutimunad Alentejo musta sea singiga.

Linn oli täis turiste, mitte ainult Hispaaniast, vaid kostus nii hollandi, saksa kui inglise keelt.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Teekonnal tagasi astusime sisse Portalefresse, ületasime elektriparvega Tejo jõe ja einestasime N2 maanteele jäävas linnas, nimega Entroncamento, sellest järgmine postitus. N2 on Portugali oma “Route 66^; väga populaarne maantee, mis algab Chavesest põhjas ja viib Farosse lõunas- tee läbib 4 mäge, 11 jõge ja 11 regiooni ja on Portugali pikim maantee(738 km).