Arraiolos’e ja Évora kohta loe eelmist postitust.
Vaatamata sellele, et mul on juba aastaid suur soov olnud külastada Monsaraz’i, jäi ka seekord visiit ära, sest asub Évorast kagus, meie võtsime suuna kirde poole Estremozi.
Kõik reisiteatmikud lubavad avaraid hingematvaid Alentejo maastikke just teekonnal Évorast Monsaraz’i, kuid üht-teist lubatakse ka Estremozi ümbruses. Juuli lõpupoole muidugi lillevärvilisi põlde nagu allolev pilt nagunii enam ei näe, selleks tuleks siia saabuda kevadel ning rahvas arvas, et musti sigu võiks näha jalutamas just Portalegre kandis piiri ääres. See muidugi oli pooltõde.
Kevadine maastik Alentejos.
Suvel nägi see maastik välja röstsaiakollane ja jäi pisut arusaamatuks, mida need vaesed lehmad seal kuivanud aasal üldse sõid.
Tee ajaloolisse, valgete majadega linna, kulges läbi oliivipuusalude ja viinamarjapõldude. Estremozi teine nimi ongi cidade branca (valge linn), mis tuleneb mitte ainult tema valgetest majadest, vaid linna ümbritsevast marmori ladestustest. Estremozi marmorikaevandused annavad 90% Portugali marmorist ja Portugal on esiviisikus marmori eksportijana Euroopas.
Estremoz oli kodulinnaks Portugali kuningale Dom Dinisele ja kuninganna Santa Isabellile.
Linn on jagatud kaheks tsooniks- madalamal asetseb nn.alllinn, mis oli ja on ka tänapäeval kaubanduspiirkond, mida kutsutakse “vila nova” (uus küla). Vanalinn ehk ülalinn, asetseb mäe otsas, on ümbritsetud 13 sajandil ehitatud linnamüüriga ning loomulikult avanevad tipust hunnitud vaated.
Estremozi vanalinnaga samavõrd, pakkus suurt naudingut alllinnas asuv ehe taluturg ning lõunasöögiks söödud Alentejo stiilis gazpocho, millel pole oma Andaluusia sugulasega muud ühist, kui et mõlemad on külmsupid.
Gazpacho à Alentejana on külm supp, mille valmistamiseks tuleb kõigepealt uhmris purustada küüslaugud koos soolaga. Tulemuseks on pudrutaoline mass, mida maitsestatakse koriandri, oliiviõli ja äädikaga. Peale kallatakse külm vesi, vedeliku sisse asetatakse kuubikuteks lõigatud tomat, roheline paprika ja kurk, vanast leivakäärust rebitud tükid ja meie supile oli peale asetatud vinnutatud kitsusingi tükk. Seda kõike serveeriti fritüüritud väikeste stauriididega. See supp oli nii geniaalselt lihtne ja koriandririisi järel, mida ma eelmisel päeval sõin, asetus mu number.2 lemmikuks sellel reisil.
Seda kõike me sõime kesklplatsiäärses kohvikus “Cafe Alentejano”
Väike taluturg linna keskväljakul oli samuti silmi ja lõhnameeli erutav.
Alentejo on tuntud just oma rustikaalse kulinaaria poolest. Kuna kant on läbi aegade olnud sõdade tõmbetuules (nii “sõbrad” hispaanlased on rünnanud, kui moslemid anastanud). Kuivad ning kuumad suved muudavad põllud kõrbeteks, seega siinsed perenaised on õppinud väga vähesega hakkama saama vôi nagu Eestis öeldakse “sitast saia tegema”- kogu nipp on maitsestamises. Nende kulinaaria alustala on oliiviõli. Kui majas oli oliiviõli ja kääruke leiba, siis nälga ei jäädud. Açorda à Alentejana on näiteks tüüpiline Alentejo roog, kus kuivatatud leivaviilusid leotati oliiviõlis, maitsestati soola, küüslaugu ja aromaatsete ürtidega (loe: koriandriga) ning kuumutati ja klopiti tulel vett lisades pudruks. Kui olid paremad ajad, siis lisati sellele mudrule veel muna ja näiteks krevette.
Tänasel päeval tulevad Alenetejost just parimad sibulad, küüslaugud, melonid ja arbuusid. Ka seekord Estremozi turult ostetud värske koriandrikimp lõhnas ja maitses palju intensiivsemalt kui mu oma aia oma.
Järgmisena kirjutan veidi Ibérico mustadest tammepuude all tatsavatest sigadest, kes seal tammetõrudega maiustavad. Mustad Ibérico sead on Alentejo lahutamatu osa.
Tigu Tegemised 