Alentejo (klikka lingile, et kuulda hääldust) on portugallaste hulgas juba ammu moekas reisisiht olnud, kuid ka paremini informeeritud välismaalased on hakanud Algarve asemel pigem Alentejot eelistama. Alentejo tähendab tõlkes Tejo tagune maa- Tejo on jõgi, mille ääres paikneb ka Lissabon. Alentejo on territoriaalselt Portugali suurim piirkond, kuid sellel suurel alal elab õige vähe rahvast. Numbrites väljendudes, Alentejo hõlmab pea 30% Portugali territooriumist, kuid seal elab vaid 5% rahvastikust. Palju on suurt tühja maad ning Alentejo maastiku panoraamilised vaated on üks põhjusi, miks Alentejosse sõidetakse.
Alentejos on olemas kõik, mida üks turist ihkab- Euroopa ilusaimad rannad, UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevad linnakesed ja piltpostkaardilikult nunnud külakesed, maaliline loodus, mille krooniks on korgitammemetsad, mille all kõnnivad sügiseti mustad Iberico sead, keda seal tammetõrudega nuumatakse. On iidseid käsitöökülasid kus pole veel väljasurnud sajanditevanune esivanematelt päritud käsitööoskus..
Käisin sõbranna Paulaga 3 päevasel reisil Alentejos ja loomulikult ei ole nii lühikese aja jooksul võimalik näha kogu seda piirkonda. Eelmisel aastal käisin rannikuga tutvumas, sel aastal tutvusime lähemalt Evora ja Portalegre maakondade võludega. Alloleval kaardil meie marsuut. Tähtedega(A-H) tähistatud linnadega tegime lähemat tutvust
Meie esimene peatus toimus linnakeses nimega Arraiolos. Tuntud kui Portugali vaibapealinn. Arraiolose kuulsad käsitöövaibad, mida valmistatakse seal juba alates 15 sajandist, on hinnas ka väljaspool kodumaad. Kõik vaibad on villasest (kohalike lammaste) lõngast, käsitsi kaldus ristpistega tikitud džuudkanga peale. Imeilusad! Loomulikult on kogu linn täis vaibapoode ja vaipadega on kaetud pea kõikide majade tänavapoolsed uksealused. Portugallaste kodus on kindlasti olemas Arraiolose vaip, seda osatakse hinnata. Vaip ei ole üleliia kallis, selline 2*3 vaip on 1000 euro ringis.

Järgmine peatus, kuhu jäime ka ööbima, oli Alentejp pealinn Évora, mille hästi säilinud vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Evorat võib vabalt nimetada ka Portugali kuumapealinnaks, sest asub keskmaal ja suvel on üle 40° kuumus on siin pigem reegel kui erand. Meil vedas, oli “külmalaine” ning linnas oli vaid 36 kraadi.
Ajalugu ulatub siinkandis ikka aastatuhendete taha- O Cromeleque dos Almendra’s, Evora lähedal, asub nn. Portugali Stonehenge, 95 menhir’it. (selgitus: esiajast pärinev inimese püstitatud sambataoline tahumata või vähe tahutud kivirahn.)
Wiki ütleb, et menhirite otstarbe kohta ei ole ühest seisukohta. Sajandite jooksul on arvatud, et menhireid kasutasid druiidid inimeste ohverdamiseks, asukoha märgistena, keerukate ideoloogiliste süsteemide elementidena, kalendrina.
Menhirite püstitajate ühiskonnakorralduse, usuliste tõekspidamiste ja isegi keele kohta ei ole praktiliselt midagi teada. On välja selgitatud, et nad matsid oma surnuid ning oskasid kasvatada teravilja ja valmistada keraamikat, kivist tööriistu ja ehteid. Viimase ajani seostati menhireid Beakeri inimestega, kes elasid Euroopas hilis-neoliitikumis ja varasel pronksiajal. Viimased Suurbritannia megaliitidealased uuringud viitavad aga palju varasemale loomisajale, võib-olla isegi kuni kuus või seitse tuhat aastat tagasi.
Kuid menhirid menhiriteks, portugallased usuvad , et linn oli siin juba enne roomlaste saabumist, kuid arheoloogilist tõestust sellele ei ole veel leitud. Roomaaegsetest vaatamisväärsuseks on linna kõrgeimasse punkti keiser Augustuse auks püstitatud tempel, mis hiljem nimetati ümber Diana templiks ja oli ta kunagise foorumi küljes.

Sé ehk Evora katedraal , on gooti stiilis ehitis13st sajandist, oli keskaja tähtsaim usuelu keskus riigis, 14 sajandil ehitati juurde klooster ning peaukse kohal olevad apostilte kujud on Portugali keskaegse skulptuuri meistriteos.


São Francisco kirik on arvatavasti kõige enam turistide poolt külastatud turismiobjekt ja mitte sellepärast, et see on Portugali gooti arhitektuuri meistriteos, vaid seetõttu, et kiriku kõrval olev kabel, Capela dos Ossos, on üleni voodertatud inimeste pealuude ja kontidega. Väga veider iseenesest, aga kabelis viibimine tekitab tugevaid emotsioone. Kabeli sissepääsul on kiri : “Nós ossos que aqui estamos pelos vossos esperamos”, mis peaks tähendama midagi sellist, et meie kondid ootavad teie omi.

Palácio de Dom Manuel’ ehk Évora kuninglik palee on linna üks ilusamaid hooneid. Ehitatud manuelino stiilis(Portugalis 15 sajandil valitsenud kuningas Manueli auks nimetatud peenutsev arhitektuuristiil, kus eeskujuks võeti gooti stiil ja rikastati seda peente elementide ja dekoratsioonidega), hiljuti restaureeritud. Maadeavastaja Vasco da Gama, saadeti just sellest paleest kuninga õnnistusega, oma kuulsale merereisile Indiasse.
Hoone ei ole säilinud oma kogu ajaloolises hiilguses ja praegu tema ümber olev park, on avalik linnapark.

Évora võluvad kitsad vanalinna tänavad oma valgeks lubjatud majadega, mille aknaraamid tihti värvitud kollaseks või siniseks, varjulised terrassid ja munakivisillutisega tänavad, peaksid turistile olema meeldivad- linn on väga “fotogeeniline”
Kuid nüüd minu lemmikteema- Alentejo toit ja restoranid!
Alentejo köök on tuntud oma lihtsa, kuid samas lummavalt suussulavate toitudega. Peamiselt süüakse suppe, kala, leiba, kuulsad on ka kohalikud vorstid. Toite maitsestatakse Alentejos kasvatatud koriandri ja mündiga, kasutatakse ohtralt kohalikku oliiviõli. Linnas on palju tüüpilisi restorane, turistidele soovitatakse restoran Fialho‘t, linna üks vanemaid ja kuulsamaid söögiasutusi.
Meie valisime seekord moodsama bistrot tüüpi restorani, mida soovitas Michelini koduleht- O Origem, kus on avatud köök, kokad on ise ka ettekandjad, samas on neil aega kliendile väga kannatlikult seletada oma menüüd ja kontseptsiooni. Me saime restoranist kaasa õige mitu aadressi, milliseid veinimaju ja farme teekonnal külastada.
Restoranimenüüs kutsus suisa 2 toitu minult “wau” esile. Täiesti pööraselt hea oli koriandririis- risottolaadse kreemja konsistentsiga rooga hakkan kindlasti ise ka tegema. Teine “wau” oli grillitud porru “a bas.” A bras on tuntud bacalhau retsept, mida pea igas restoranis pakutakse- asendada kuivatatud soolakala grillitud porruga, on hea mõte ja mustade oliivide asemel kasutada musti dehüdreeritud oliive, on samuti nutikas ja moodne.
Õhtu lõpetasime väikese digestiiviga väga kaunis vanalinna ühes sisehoovis ennast sisse seadnud baaris Moi-te, mis oli ka pärast südaööd lahti. Meil Aveiros sulevad kõik kohad 22.30, seega oli meie jaoks uskumatu vabadus Alentejos!
Järgmises osas räägin valgete majade linnast Estremoz’ist, piiriäärsest kindluslinnast Marvão’st ja Castelo de Vide’st.
Pingback: Alentejo, vol.2 Estremoz. Ibeeria mustad notsud. | Tigu Tegemised·