Elu on on üks karneval, laulis diva latina Celia Cruz ning Portugalis öeldakse, et elu kestab 2 päeva, karneval 3 päeva.

Sel aastal ei ole muidugi mingit karnevali ning kuidagi kurb tunne on. Ma tegelikult ei teagi, miks see eestlastele võõras kultuur mind kohutavalt erutab. Ja erutab just see keldi juurtega kombestik kus kuradiks või kolliks maskeeritakse, mida sakslased eriti hästi oskavad.. Saksamaal võetakse kolmekuningapäeval linnaruumist jõuluehted maha ja pannakse üles karnevali dekoratsioonid ja need jäävad üles tuhkapäevani*, Ning viimasel nädalal enne suurt paastu, on erinevates linnakestes rongkäigud ja rahvas võtab sellest massiliselt osa- nii rongkäikudes, olles endale valmistanud enne võimsa kostüümi, kui pealvaatajana.

Portugalis nii tõsiselt karnevale ei võeta kui Rios, New Orleansis, Veneetsias või Kölnis ja ka enamus inimestel pole sooja ega külma sellest tilu-lilust paraku. Ma kaldun arvama, et see on viimaste aastate ürituste  kommertseerumise tagajärg. Mõte on ära kadunud, inimesed topivad mingi odava maski ette ja käivad baarist baari, tänavatel on tavaline laat kus müüakse odavat sodi. Süüakse mingit tänava kiirtoitu ning sellel pole karnevali mõttega mitte mingit pistmist.

Portugalis on igas piirkonnas oma stiili pidustused- vingetest sambakoolide rongkäikudest iidsete ennekristluseaegsete paganlike kommeteni välja. Karneval on küll kristlik traditsioon, kuid enne kristlust tähistasid nn. paganad üleminekuperioodi talve lõpu ja kevade alguse vahel ja pidasid viljakuse rituaale, lootuses saada rikkalikku saaki. Kuigi karneval on kristlik traditsioon, siis on paganatelt nii mõndagi üle võetud- maskid näiteks. Kristlikus traditsioonis andis karneval loa astuda üle kõikidest sotsiaalsetest normidest ja reeglitest. Maskid ja kostüümid andsid anonüümsuse, korraks sai unustada haigused ja kannatused. Vahetada sai ka sugu või vanust: alati on olnud populaarne meeste rõivastumine naisteks ja vastupidi, lastele aga antakse karnevali aegu täiskasvanute õigused. Keskajal likvideeris karneval hetkeks ka meeste ja naiste ebavõrdsuse ning andis mõnes paigas naistele suisa loa mehi karistamatult nüpeldada ja narrida.

Mind paeluvad Portugalis just need vanad keldi sugemetega karnevalitraditsioonid, mida leiab Kirde-Portugalist. Podense karneval on üks populaarsemaid. Portugali lipuvärvides kollikostüümid seljas, liiguvad mehed kes on caretodeks maskeerunud, lärmi ja kolinat tehes mööda linnatänavaid ja ajavad üksikuid naisterahvaid taga.

Lazarim’i külakesse (Lamego maakonnas) elanikud nikerdavad tõelise meisterlikusega oma puidust maskid ise ja seal kohtab tõesti ilusat käsitööd. Lamego linnavolikogu veebilehel seisab, et linnavalitsus on saatnud kõik dokumendid ja alustanud protsessi, et Lazarimi maskitraditsioon kantaks UNESCO maailmapärandi nimekirja, säilitamaks esivanemate traditsiooni ja identiteeti ka järgmistele põlvkondadele.

Seal, kus on säilinud vana karnevalitraditsioon, seal on ka karnevalitoidud. Ning sealkandis on selleks metsseavorstikesed seentega, põldpüüriis, kastanipuding. Nämm!

16.veebruar on sel aastal Mardi Gras (rasvane teisipäev), mil eestlased vastlaid tähistades liugu lasevad, et linad pikaks kasvaksid. Portugalis me sel aastal vaatame online’is kuidas ise mask teha või kuidas valmistada nurmkana(põldpüü) riisi ja mis põhiline- istume isolatsioonis! Põllumajandussaagi eest ei hoolitse enam kahjuks vaimud, kellede auks trummi põristada, vaid suured keemiakorporatsioonid. Celia Cruzil on õigus- elu ongi üks paganama karneval!

*tuhk on patukahetsuse sümbol ja tuletab meile meelde, et oleme Jumala ees tuhk ja põrm.