Tänapäeval vajab iga teenus ja toode lugu, et ennast paremini müüa. Ma tahangi rääkida nüüd meie kandi kenasti pakendatud loo ühest kaluriperekonnast ja nende ärist ja siis kuidas sama lugu saab solgiga üle valada.
Vagueira on minu juurest nii 10 km kaugusel asuv rand ja vana kaluriküla. ta on ka Aveiro piirkonna lõunapiir, pärast seda algab Coimbra piirkond. Coimbra piirkonna rannad nagu Mira on tuntud oma vanas stiilis kalapüügiga, mille nimeks on Arte Xavega- 2500 aastat vana käsitöönduslik kalapüügikunst. Väga labaselt selgitades tähendab see seda, et pika ninaga kalalaev veab pika võrgu merele ja võrgu teine ots on kinnitatud randa, mille pärast traktorid (vanasti härjad) välja veavad)
Sellist kalapüügikunsti harrastab Vagueira rannas samuti kuulus perekond, kohalikud kalakuningad- töös on kogu suguvõsa- “kuningas”, ta tütar Rosa kes müüb kalaturul ja omakorda tema tütar Isabel, kes on omanik ja kokk marisqueira restoranis.
Kui ma käin söömas Eiras, siis sealne omanik Daniel räägib mulle silmade põledes, kuidas ta ostab restoranile kõik kala Vagueirast Rosa käest- sest kes teab veel kalast rohkem kui tema. Praegu töötavad juba Rosa lapsed ja lapselapsed tema kõrval, kes kala puhastavad ning Rosa jagab heal meelel lihtsaid retsepte- nii nagu kala küpsetavad ja keedavad kalurid. Kuidas see on perebusiness juba iidsetest aegasest peale ning praegu tegutseb kõrvuti 5 põlvkonda (kõige pisem põlvkond küll rohkem segab veel kui tööd teeb 🙂 )
Kõik tundub nii õige ja tore 🙂
Sama lugu jutustatuna Angelo poolt, Ilhavo ühe söögikoha omanik, pärit Vagueirast: see perekond pole mingi kuningate perekond, kõige labasem maffia ja vanamees on tõeline türann. Vanim tütar Rosa pole elu sees koolis käinud, sest pidi kala müüma ja võrke puhastama lapsest saati. Ka Rosa tütar, on saanud kohalikku kooli vaid 4 klassi ja siis vanaisa juurde võrke puhastama! Praegu on neid seal perefirmas tööl üle 30 inimese- pojad on juba pensionil, aga lapselapsed ja lapselapselapsed ning sugulased toimetavad. Tütar Rosa aga töötab ikka veel turul, pole mingit vanaduspuhkust- kala vaja maha müüa! Vanamees käib ringi paks kuldkett kaelas, päikseprillid ees nagu tõeline maffiaboss ja hoiab kõiki lühikese lõa otsas, Papile(kes on 90ndates eluaastates) pidid meeldima ka noored Brasiilia tüdrukud 🙂 Angelo ütleb, et ta ei osta iial kala Vagueirast, isegi kui see odavam on 🙂
Näete siis kuidas saab ilusat muinasjuttu jube räpaseks muuta. Mulle meeldib Davidi jutt muidugi rohkem ja kuigi tänapäeval on moes selliste vanameeste üle kohut mõista, siis ma arvan, et mingit kohut pole vaja. Mingis mõttes on selle suguvõsa elu selge ja paigas. Nad ei pruugi üldse õnnetud olla! Uut elu ju keegi ei anna ja kui su soontes ikka voolab kalamehe veri juba sajandeid, siis pole mõtet raamatupidajaks hakata.
Lugesin artiklit Rosast, kus ta vastas küsimustele ja ma arvan, et ta on üks õnnelikemaid inimesi maailmas. Tõlgin artikli:
Rosa Maria
Pilt on aastast 2000.
