Restoranide taasavamise sünnivalud

Olen 2 kuud jälginud erinevate maade restorani omanikest tuttavate mõtisklusi, meeleheidet ja ka arengut.

Enamus riikides, kaasa arvatud Portugalis toimus ühiskonna lukkukeeramine palju rangemalt ja konkreetsemalt kui Eestis ning meil siiani restoranid-kohvikud töötavad vaid take away režiimil ja avatakse uuesti 18 mai. Paljudes maades on luba taasavamiseks antud alles juunis. Restoranidele on seatud avamiseks nii palju uusi ohutusnõudeid ja reegleid, mida ka kontrollima hakatakse, et juba need reeglid ise räägivad selget keelt- oht pole kusagile kadunud, toidukohtadel ükskõik kui täiuslikult nad hügieenireegleid ka täidavad, ei ole võimalik 100% kindel olla, et nad ei saa uueks nakkusepuhangu allikaks.

Meie restoranid rõhuvad turvalisusele- maskid on ees, mütsid peas!

Kuna Eestis ei ole päris sulgemist olnudki, siis puuduvad ka need ranged taasavamise reeglid, mis algavad alates sellest, et kauba vastuvõtmine peaks toimuma restoraniruumist väljaspool ehk õuealal, töötajatel peab olema omavaheline distants tagatud ning see on üks põhjuseid miks Portugalis väga paljud väikesed restoranid ei saa end veel taasavada. Siia võib veel lisada hoiatused, et menüü- ja veinikaardid ei tohi käest kätte käia. Teenindajad ja personal peab olema maskides ja kummikinnastes. Ainult alkogeeli potsikust ukse juures ei piisa! Ei tundu just fun meelelahutus- pigem nagu biolaborisse või nakkushaiglasse minekut hakkab restoranikülastus meenutama.

Mu tuttavad restoraniomanikud erinevates maades suhtuvad kriisi erinevalt. Näiteks Petra ( kes on ka Tigus kokkamas käinud ja omab väikest restorani Séte lähedal Frontignanis Lõuna-Prantsusmaal), oli kriisi alguses väga sõjakas ja eriti pettunud kui valitsus aprillis kuulutas välja, et mais avab koolid, aga restoranid jäävad suletuks. Kuid siis tabas Sétet pandeemia, kogu poolsaar isoleeriti ja hirm on ka tema suhtumist muutnud ja ütles, et tema ennast arvatavasti juunis taasavada ei saa, sest pole välja mõelnud, kuidas tagada ohutus. Muidugi kõik nõuavad häälekalt riigilt abi!

Minu sõbrad Renata ja Rafael, Sao Paulos, peavad kodurestorani ning Brasiilia on võtnud Valgevenega sarnase hoiaku ühiskonna sulgemisele. Sao Paulos, 12 miljoni elanikuga linnas, ei ole ühel kodurestoranil võimalikki üle minna take away teenusele. Nad siiski paar nädalat proovisid teha mingeid gurmeepakikesi, see ei toiminud ja nad taasavasid restorani range soovitusega riskigruppidel mitte nende restorani tulla.

Minu kodule lähimal asuv restoran, mille püsiklient ma olin, alustas kaasamüügiga mai alguses ning ma olen omaniku ja peakoka Pauloga vestelnud. Ta ütles, et ta ei tunne küll isiklikult ühtegi inimest, kellel koroona oleks, kuid riik on väga karmilt käitunud. Politsei püüab rannas rahulikult jalutavaid inimesi, pargipingill istuvaid inimesi aetakse ära jne. Isegi taasavamist saadab hirmutamine- kas see toob inimesed toast välja? Paulol on hirm suur, et ta saal jääb tühjaks ja ainus elatis ongi kaasamüük pikaks ajaks. Teine tuttav, kelle restoran asub looduskaitsealal järvekese ääres, tahab alustada 20 mai eksperimenti kus ta seob meelelahutuse ja toiduelamuse- klient jääb oma autosse. Toit tuuakse kandikuga autosse ja lisaks pakutakse kontserti või filmi, mille heli autoraadiost tuleb. Ma ei oska öelda kas ta elab sedasi ära, tehes nädalas korra vaid restorani lahti, kuid samas mahutab ala palju autosid ja kindlustunnet kliendile pakutakse. Ning inimesed vajavad meelelahutust! Riskid muidugi on nagu WC järjekord jne.

Portugalis saavad suurima paugu ma arvan tipprestoranid. Michelini tasemega restoranil on raske või pea võimatu kaasamüügi teenust pakkuda. Eriti kui sa asud kusagil looduskaunis kohas suurest linnast eemal näiteks mõnes veinimõisas- kellele sa seda kaasamüügiteenust pakud ? Tipprestoranid saavad küll riigi abi, kuid abi on vaid laen. Ainult siseturismist see sektor siin riigis ära ei ela.

Saksamaal, kus me pesitseme (piirkond Baden-Badenist kuni Frieburgini) on samuti palju tärnirestorane, kuid sealkandis vast veavad riigi abiga enamus ennast välja- sakslased ei vaja turiste oma kõrgkulinaaria jaoks. Lisaks on rahakas klient Šveitsist, Alsace’i piirkonnast Prantsusmaalt ja Luxemburgist, kohe naabruses. Eks tuleb ka Saksamaal valusaid sulgemesi- paljud rikkurid ja kallite restoranide püsikliendid on üsna eakad inimesed, kes on paraku riskigrupp. Palju oleneb kus restoran asub ja palju tal enne kriisi kohustusi oli.

Samuti tpraeguse info põhjal tundub, et Prantsusmaa ei jäta oma rahvuslikku uhkust, La gastronomie française’i, hätta ning tippude tippe aidatakse. Sellist retoorikat Prantsusmaalt ei ole, et mingu tippkokad põllu peale tööle ja lehmi lüpsma! Samas paljud tippkokad on vabatahtlikult läinud appi just väikestele põllumajandustootjatele ja tegelevad aktiivselt selgitustööga, et ostetaks kohalikku toodangut!

Hea näide kus “häda ajab härja kaevu” ja ettevõtjat uues olukorras tegutsema, on näiteks 1 Michelini tärni restoran Endingenis- väike linnake Kaiserstuhlis, kahtlemata mu lemmikrestoran Saksa kodukandis. Merkles restoran on pereäri ja arvatavasti on kogu pere säästud investeeritud või panti pandud ning neil polnud võimalik ootama jääda, millal paremad ajad tulevad. Alustati kaasamüüki, asutustele lõunasöögi pakkumisi ja mingi sissetulek on tänu sellele säilitatud.

kuidas uues olukorras ellu jääda? Üks läbiv tippkokkade soovitus on olnud see, et kuni kehtivad ranged reeglid, mitte ajada oma menüüsid pikaks ja keeruliseks – ideaalne menüü oleks 2 eelrooga. 2 kala, 2 liha ja 2 magustoitu. Ning valikut tuleks tihti uuendada (kasvõi iga päev) , mitte kütta 3 kuud ühte ja sama menüüd!

Portugali häda on veel see, et riik ei suuda selget sõnumit riigipiiride avamise kohta anda, et kellele ja millal ning mis piirkonnad avatakse. Brittidele on öeldud, et Algarve ootab neid aastaks 2021. On avalik saladus, et hispaanlasi samuti ei soovita, täpsemalt kardetakse sisse lasta. Seetõttu ei saa maismaa piiri avada. Kuidas siis üldse on võimalik turismi taastada? Hispaania otsus, et turist võib ju sel suvel tulla, aga peab 2 nädalat karantiinis olema, kõlab nagu mingi halb nali. Olukord ju selline, et turist peab hispaanlast kartma, mitte vastupidi.

Eestis on lisaks turistide puudusele häda, et väljas söömaskäimine väljaspool Tallinnat, ei kuulugi inimeste tava-vajaduste hulka, pigem istutakse oma aias või kodus sõpradega ja juuakse vägijooke. Sellest ka see toidukohtade olematus väljaspool suuremaid linnu. Vaatame mis sel suvel saab- kuidas Pärnu, Kuressaare, Haapsalu ja Tallinna vanalinn välja veavad. Kui 50% ellu jäävad, on hea, Tallinnas ongi liiga palju söögikohti!

Küll järkjärgult kõik taastub ja saabub ka aeg mil inimesed jälle kreatiivsete menüüde ja kõiksugu veidruste nagu õlle-šokolaadi või veesommeljeede järgi vajadust tunnevad ning merevaigu ja matrjoškade järgi taas nõudlus tekib! Mul pole mitte mingit usku, et kriis õpetas meid targemaks ja enam iial ei reosta me oma planeeti ebavajalike suveniiride tootmisega! Aga elame-näeme! Seniks ootame vaktsiini, hoiame pikivahet, ei suudle, ei kallista ja peseme käsi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.