Portugal ei saa jätkata massiturismiga, see pole jätkusuutlik, see pole ka kasumlik, ütleb  Quinta do Lago (Algarve) asutaja André Jordan.

Ma jagan seda seisukohta 100% ja juba ammu on sellest mis siin suvel toimub, totaalne “siiber”. Ma pole 2 suve ise Costa Nova randa saanudki- lihtsalt ei talu seda rahvamassi ka ilma viiruseta.

Tuhanded inimesed Portugalis, kes on ostnud kokku vanu maju ja villasid, need korda teinud majutuseks, on vaikselt hakanud oma kinnisvara müüma tavalise eluasemena. Kel raha, olge valvel-varsti paisatakse turule uskumatult toredat kinnisvara! Ka hotelle muudetakse korteriteks. (siia pean küll lisama, et riik majutas ka pagulasi suurtesse tühjadesse hotellidesse, pakkudes hotelliomanikele “sissetulekut”. Kuid nagu koroonaga olukord on meditsiinis, et “hukkuvad haiglates kangelaslikult” vaid koroonahaiged ja sugulased saavad kaastundeavaldused presidendilt, parteilt ja valitsuselt, siis ka Portugali oma kodutuid pole aega selles kriisis nende euromiljonitega käsitleda. Peavad oma aega ootama! )

Turistid tulid Portugali, sest hinna ja kvaliteedi suhe oli erandlikult tore! Kuid sugugi mitte nii tore töötegijale, vaid pigem suurte hotellikettide omanikele(suured hotellid kasutasid odava tööjõuna endistest kolooniatest pärit tööjõudu)

Väljapääs oleks turismi sidumine kohaga- tuleb muuta turistid püsituristideks, et muuta Portugal nende puhkusebaasiks või “pelgupaigaks”. See on niššiturg! Et klient tuleks sama majutaja juurde või ostaks endale “suvila” või puhkuseosaku või kvalifitseeruks üldse “heaks ja vastutustundlikuks kliendiks”. Tehnilist võimekust peaks tänasel päeval jaguma, et välja selgitada kus sellised kliendid asuvad ja just neile suunama reklaami.

Normaalne turism peaks välja nägema nõnda, et (Portugali) majutuse müüja ei pea muutma oma teenust “eurotooteks”, vaid klient saabki seda “Portugali jama” ehk kohalikku kultuuri ning ta peab kodus ära otsustama kas talle see “lõunamaine jama” meeldib või mitte, et ei tekiks olukorda kus kohalikud traditsioonid on pandud turistide poolt ohtu. Ma ootan rõõmuga seda, kuidas Aveiro vanalinas enamus restorane nüüd pankrotti lähevad kui turiste enam ei tule. Ometi ma mäletan neid kohti veel 10 aasta tagusest ajast mil süüa tehti kohalikule inimesele.

Muidugi hakkab turiste vähem tulema, lennukeid vähem sõitma, kõik see tundub vastuoluline, et kuidas see tulutoovam saab olla, kuid tuletame meelde keskkonnaaspekte- kui tahaksime midagigi teha globaalse soojenemise vastu, siis üha rohkemate lennuliinide ja lennukitega pole see tahe ühildatav. Meil peab olema kvaliteetne turism(vastand massturismile) mis pole mõeldud vaid miljonäridele. Me vajame vastutustundlikku turisti kes suudab maksta paremini inimestele kes teevad tööd.

Sest mõelgem korraks, nagu ma ka eelpool viitasin- miks on vaja sellist turismi kus näiteks Briti tööline sõidutatakse odavlennuga kuhugi “puhkusesaarele” kus ta soovib tarbida ainult neid asju, millega ta kodus harjunud on, vaadata ainult Briti telekanaleid ja kirjutada kaebusi, et kukk laulab hommikul ja kirikukellad häirivad pohmelli välja magada?

André Jordanilt küsiti ka, et kas tema arvates on Portugali riik endale ostnud need viimase 3 aasta turismi auhinnad? Senhor Jordan arvab, et sel pole mingit vahet kas see on ostetud või ei ole, midagi head see riigile ei tee. Kõik need auhinnad on välja antud virtuaalvõrgus- sa pead end nominendiks registreerima. Registreerumiseks pead sa maksma, et järgmisele “levelile” jõuda, pead jälle maksma. Sa ei saa seda auhinda isegi raamitul kujul lõpuks kätte- saad mingi virtuaalse nimekirja. Kelle huve see teenib? Ainult turismiametnike ja suurte hotellide omanike huve!

Kuid muidugi on olemas rahvusvahelisi tõsiselt võetavaid turismiauhindu, tõdeb mees!

Jagasin kunagi täielikult (aja)kirjaniku Chuck Thompsoni arvamust, et jätkusuutlik reisimine on oksümoron – nagu helisev vaikus, magus valu, kuum lumi, elav laip. Kuid nüüd arvan mil ootamatult turismile täielik “shut down” tehti, et järsku täiesti otsast alustades, on see kuidagi võimalik.

1,4 miljardit inimest reisis aastal 2019 ning ÜRO kuulutas eelmisel aastal, et turism on inimestele muutunud sõltuvushaiguseks! Turism oli muutunud suurimaks tööstusharuks maailmas- isegi suuremaks kui õli-ja naftatööstus. Mingi uuringu kohaselt eelistas enamik 18-35 aastaseid inimesi reisimist seksimisele!

Nagu sõltuvuse puhul ikka, otsime asju ja tegevusi, mis pakuvad meile viivitamatut mõnu või tugevust, isegi kui neil asjadel võivad olla pikaajalised kahjulikud tagajärjed meie tervisele või planeedi tervisele.

Seda murettekitavat ja hävitavat käitumist ühendab nn vastutuse hajutamine. Ehk vastutavad ja hoolt kannavad teised inimesed, mitte ise. Eeldame, et teadlased või keegi teine ​​lahendab (kliimamuutuste) probleemi, mitte me ise ei pea muutma oma käitumist!

Lugedes neid murelikke avaldusi, mis kirjutatud vähem kui pool aastat tagasi, tundub et koroona tuli, et ravida meid sõltuvusest!

Tegelikult ei muretse ma enam ka üldse selle üle, kas mul tulevikus tööd on. Vastupidi- inimesed hakkavad sellist slow turismi palju rohkem hindama! Mul polegi kunagi käinud “all included hotel’i” austajaid- nagunii meie veregrupp ei sobiks!

Nüüd tuleb vaid oodata, et teadlased ja arstid leiaksid ravimi koroonale, piirid avataks ja inimesed hakkavad läbi mõtlema kuhu ja miks nad sõita tahavad, mitte ei otsi veebis hullunult ringi kuhu odavalt sõita saaks. Kindlasti leidub ka neid, kes tahavad Ilhavosse suvitama või talvituma tulla. Kõiksugu festivale mis viimastel aastatel korraldati ja kuhu ei jaksanud enam minna, jääb õnneks vähemaks. Õpime jälle käima lihtsalt rannas, lugema raamatuid, õhtul koos süüa tegema, üksteisele lugusid jutustama ja hommikul vara tõusma, et linnulaulu kuulata.

Mulle tegelikult meeldib!