Talv on mu lemmikaastaaeg Portugalis. Juba kolmandat aastat olin ilmastikuime tunnistajaks ehk kuidas sügisvihmad kalendritalve algamisega nagu noaga lõigatult lakkavad. Olgu öeldud, et aasta 2019 november kuni detsembri lõpp sadas praktiliselt iga päev ja sellist veetaset jõgedel pole siinkandis ammu nähtud! Kuid 22.detsembril nagu nipsust- hommikul aknaluuke avades, pidin ehmatusest istuli kukkuma- suur päike ja sinine pilvitu taevas!
Talvel on valgust, päikest, palju rohelist ja õitsemist. Kuldsetest sidrunitest ja apelsinidest lookas puud, punaste ja roosade suurte õitega kameeliapuud puhkesid õide veidi enne jõule, varsti hakkavad õitsema mandlid, magnooliad, rododendronid ja loorberipuud. On kallade ja kaktuste õitsemiseaeg! Põldudel võtavad praegusel aastaajal võimust kõiksugu kapsad, salatid, spinat, lehtkaalikas, lehtsinep.
Ma olen esmakordselt meie kanti külastavale inimesele siin blogis juba nõuandeid andnud mida teha-kuhu minna. Seekord pakun reisikava juba edasijõudnule, kellel tähtsamad kultuuriobjektid vaadatud ning tahab pühenduda söömisele-veini degusteerimisele, kohalikele toredatele inimestel, ilusatele vaadetele mis saadavad veini degusteerimist ja kinnitada veelkord, et talv on ideaalne aastaaeg meeldejäävaks turismiks.
Mida teha 20 km raadiuses ümber Tigu külalistemaja?
1. Kindlasti tuleb teha tutvust mu kodulinna Ilhavo suurima vaatamisväärsusega- Vista Alegre portselanivabrikuga, mis aastal 2024 saab 200 aastaseks ning praegu käivad Vista Alegre mõisa- ja tehasekompleksi restaureerimistööd, millele on õla alla pannud ehk raha andnud ka EL. Kogu Vista Alegre kompleks koos vana tehase, töötajate majade, endise omaniku mõisa, kunagise peakunstniku villa, teatri, spordiklubi, muuseumi, poodide ja hotelliga on põnev ajaviitmiskoht mitmeks tunniks. Vista Alegre muide teeb taldrikuid-kruuse ka IKEA-le, muidugi ei pane ta sinna alla oma brändimärki.
2. Praia de Mira- Ilhavost (minu juurest) 20 km lõunasse, kuulub juba Coimbra regiooni alla. Sellesse randa tuleks minna argipäeva pärastlõunaks- võib peale sattuda hetkele kui kalapaadid tulevad ookeanilt randa. Traktorid veavad võrke välja(vanasti tegid seda härjad) ja tohutud kajakaparved tiirutavad võrkude kohal. Sellist kalapüügistiili nimetatakse Arte Xávega’ks. Minu lemmikhetked, armastan tihti käia seal rannal ka üksi.
Miras on tore rannapromenaad kus jalutada ning kindlasti tasub proovida sealset spetsialiteeti: raikala hautist( pitau de raia ) restoranis Lila. (alloleval pildil)
3. Agueda (hääldatakse agda)- linn, mis kuulus oma hiiglasliku jõuluvana kujuga mis püstitatakse igaks detsembriks(jõudnud Guinessi rekordite raamatusse) ja vanalinna vihmavarjudega kaunistatud tänavad, mille CNN Travel nimetas eelmisel aastal ühtedeks kaueneimateks tänavateks maailmas! Kuid lisaks sellele, tasub seal kandis süüa ka kohalikku kuulsat piimapõrsast (Leitão a Bairrada). Augustikuus toimuvad just Agueda’s Bairrada piimapõrsale pühendatud meeleolukad pidustused, kuid talvel on ülikrõbeda nahaga piimapõrsas, mille juurde juuakse kohalikku punast kuiva vahuveini, just õige söök! Restoranid – Casa Vidal, João dos Leitões, mida võiks just piimapõrsa söömiseks soovitada. Muidugi saavad minu külalised hetke parimad aadressid.
Agueda lähedal asub mu sõbra Davidi restoran Eira do Pato Ougada kus ta oma sõbra Jose’ga teeb alates 2019 aasta aprillikuust pop-up restorani ühes paisjärve äärses puhkemajas. Pop-up seetõttu, et kohalik omavalitsus ei soovinud temaga kehtivat rendilepingut sõlmida ja nad leppisid kokku, et ta võib seal olla kuni talle öeldakse, et pakkigu asjad. Asjad on kujunenud aga nii, et koht on fantastiline, täielik kohaliku tooraine ja veini tempel ning omavalitsus oleks nüüd valmis nendega rendilepingut kohe sõlmima- aga nüüd ei taha enam poisid seda. Tahavad olla vabad- kui tunnevad, et midagi ei meeldi, võtavad oma põlle varnast ja kõnnivad järgmisesse paika!
Kohalik tooraine, vanad retseptid uues kuues ning David ja Jose ise on Portugali tooraine vaimustuse kehastused. Nende tegemisi saab jälgida Instas- siin
Minu sõbrannad Helena ja Conceição valmistuvad avama uut söögimaja Agueda lähistel selle aasta veebruaris. Ma olen juba ette vaimustunud, sest ka mina saan seal kindlasti palju tööd teha. 🙂
4. Torreira- imeline rannalinn eraldatud maasäärel kuhu Aveiro sadamast saab otse sõita praamiga. Maismaad pidi saab ligineda rannale umbes 40 km Aveirost põhja poole sõites. Sild on Murtosa lähistel.
See on linnake minevikust- ei teagi, kuidas kõik need pisikesed kauplused, kohvikud ja restoranid elus püsivad. Mulle igatahes väga meeldib see koht kus ühelpool maakitsust (ria Aveiro poolel) on sadam kus seisavad erksavärvilised kalapaadid ning ookeani poolel võib igal aastaajal näha surfajaid. Septembris, Sao Paio festivali ajal, koguneb pidustustele tohutu rahvamass ja need on suurimad pidustused, mis ma siinkandis näinud olen- kilomeetreid laadaplatsi ja atraktsioone.
Ilusa ilmaga, armastan ma just talvel sõita Torreirasse jalutama või mõnda restosse ja oh ime- mõned neist on avatud ka talvel, krabi või kala sööma minna. Mu sõbrannal Conceiçãol, on Torreiras nn. rannakorter, see on ka põhjus, miks satun sinna linna üha tihedamini ja üha enam ma vaimustun sellest eraldatud maakitsusest mis talvel on nagu mingi ulmefilm- suletud aknaluukidega majad, hulkuvad tänavakassid, kes otsivad kaluripaatide kõrvalt süüa ning kunagised uhked, kuid nüüd kergelt või rohkem räämas majad- ajast kui selles linnas kees veel elu ehk siis eelmise sajandil, kui polnud veel kiirteid ning maantee 109 Portosse käis läbi Torreira. Randa peetakse Kesk-Portugali üheks parimaks rannaks siiani, seega suvel leivad need kes sellest paradiisist midagi teavad, alati tee siia.
5. Costa Nova- triibuliste kalurimajadega suvituslinn, kus asub kalaturg ja paar head restorani. Suvel ebameeldivalt rahvastatud. talvel mõnus paik rannas asuvad lounge’is Bronze einestamiseks või dringiks ning rannapromendaail jalutamiseks.
6. Aveiro- Portugali Veneetsia, kanalite linn. Linna tähtsaim pühak on São Gonçalinho, kelle pidustused on kohe jaanuari alguses. Alljärgnevast videost on näha mida aveirolased sel puhul teevad- nimed nad ronivad kabeli torni ja hakkavad alla loopima präänikuid ja need, kes kabeliväljakul seisavad, peavad präänikuid(cavacas) kinni püüdma. See, kes prääniku kinni püüab, seda ootab suur armastus algaval aastal.
Mida turist peaks Aveiros tegema-vaatama-proovima? Kindlasti meie kandi spetsialiteete. Number üks on ovos moles- apellatsioonimärgiga kaitstud kuulus magus munakollasemaius. Vanim kohvik, kes väidetavalt omab nunnade origaalretsepti, on kohvik Peixinho. Olen sellest maiusest kirjutanud siin. Vanaaastaõhtu peol pakkus mu sõber David, kellest eelnevalt kirjutasin, nende resto tehtud ovos moles’t, kus ta kasutas pruuni roosuhkrut- uus huvitav maitsenüanss ja veidi tervislikum. suutsin terve ovose nahka panna, tavaliselt piirdun poole kogusega.
Aveiro ria’d ehk ookeaniveega täisetud kanalid on ajalooliselt olnud soolabasseinid. Soola tehakse tänasel päeval üha vähem (aga tehakse ja soolahelbed on kindlasti kohalik toode, mida tasub kaasa osta! ) Tänasel päeval on paljud vanad soolabasseinid hoopis austrikasvandused. Meie kohalikud austrid klaasikese vinho verdega on superlux, mida tasuks testida. Nii häid fritüüritud pisikesi sardiine ja õrnsoola makrelli kui pakub minu siinkandi absoluutne lemmikresto, mille nimi eesti keeles on rohutirts, ei leia tervest maailmast. See on väga kohalik restoran, ainult portugalikeelse menüüga, kuigi omanikud räägivad väga head inglise keelt(omaniku proua on sündinud USA’s ja tema abikaasa Paulo, lahkus meie külast 16 aastasena USA-sse, töötas ennast üles, teenis raha ja tuli tagasi, et teha restoran kodukülla) Nad teevad nii moodsat asja kui üldse tänapäeval teha annab- 100% kohalik värske tooraine, iga päev uus menüü, kohalikud retseptid vähe moodamas võtmes, veinikaart sisaldab kohalikke huvitavaid veinimeistreid, väga hea teenindus ja isegi pisike taustamuusika mängib. Pole just tavapärane Portugali odava ja keskmise hinnaga söögikohtades, et keegi hubasusele mõtleb. Ma käisin septembris selles restoranis Priit Kuuse ja Admiral Bellingshauseni meeskonnaga kokkamas ja söömas- see on linti võetud ja tuleb ka ETV ekraanile.
Süüa tuleb fritüüritud angerjaid ja angerja caldeiradat, süüa tuleks ookeanist püütud kalu, mis on küll palju kallimad kui kasvanduse kalad, kuid kasvanduse kalu saab Eestiski süüa. Süüa tuleks veenuskarpe ja krabi ja nuivähke.
Kahjuks on ka meil nüüd nii, et on turisti restoranid ja on head restoranid. Aveiro vanalinnas on küll mõned täitsa OK restod- ise ei käi ma juba vähemalt aastat paar Aveiros söömas, Kõik “vau”, asub linnast väljas. Küll aga tasub vanalinnas läbi astuda baarist Salicornia kus on väga sõbralikud GT (gin-tonic)hinnad ja väga sõbralikud baarmenid(kes on koha omanikud) Mõnel õhtul võite näha pilti, kuidas üks parajalt paks kass astub Salicorniasse sisse, hüppab baarileti peale, otsides oma peremeest. Kass nimelt on kuulus, igal õhtul jalutab kesklinna baarid läbi otsides, kus peremees parasjagu on.
7. Bairrada parimad veinimajad.
Haldusjaotuselt on Aveiro Kesk-Portugalis, endise haldusjaotuse järgi asus Aveiro Beira-Litoral provintsis, mille aladel asub praegune Bairrada veinipiirkond. Bairrada DOC on meie piirkonna kõrgeim apellatsioon. Kuna Tallinnas elab nii mõnigi meie kandi portugallane , siis pole eestlastele Bairrada veinid võõrad- Tigus müüsime Caves de Solar Sao Domingos vahuveine, Balen toob maale nüüd Niepoorti Bairrada veine, Carlos Wine Not?’ist vahendab Luis Pato veine ja vahuveine.
Kohalikud hindavad Luis Patot ja Sao Domingot kõrgelt ning mõlemad veinimajad on viimastel aastatel saanud palju auhindu. Rääkides aga kohalike veinientusiastidega, selgitasin välja kohalike eelistuse.
Kohalike veinisõprade lemmikveinimajad meie piirkonnas:
Tigu Tegemised 