Assoorid, müstilised 9 saart keset Atlandi ookeanit, iidsete legendide kohaselt vee alla kadunud Atlantise tipud, on reis, mida julgen soovitada kõigile.
Turvaline, ilus, huvitav, maitsev, seiklusi pakkuv, lõõgastav on vaid osad omadussõnad, mis esmalt pähe tulevad.
São Miguel on Assooride nn. peasaar, siin asub pealinn Ponta Delgada ja kohalikud valitsusasutused.  Saar kuulub idapoolsete saarte gruppi koos Santa Maria saarega.

Keskosa saared on Faial, Pico, Graciosa, São Jorge ja Terceira. Pico saarel asub Portugali kõrgeim mãetipp 2352 meetrit ning vaalamuuseum. Veel mõni aastakümme tagasi, tegeldi saarel aktiivselt vaalapüügiga. Picolt tulevad fantastilised veinid. Arinto dos Açores viinamarjast  valge vein on hoopis teise iseloomuga kui mandri Vinho Verde Arinto. Laavakivi pinnas annab veinile võimsa “keha”.

Terceira saarel paikneb Ameerika sõjaväebaas ja suur piimatööstus, mille juuste ja piima ning võid me mandrilgi tarbime.
Sâo Jorge saare juustud on erilised delikatessid, mida ka pea igas São Migueli restoranis kliendile pakutakse. Siin saarel on ka kohviistandus.

Graciosa saarest ei tea ma suurt midagi ja Faial on vulkaaniline ja mägine saar rohkete järvekestega ning kutsutakse ka siniseks saareks. Geofüüsikalisest vaatepunktist (Euroopa laam ja Põhja-Ameerika laam) on Faiali saare läänepoolseim tipp ka Euroopa läänepoolseim punkt. Kaks läänepoolset saart Corvo ja Flores asuvad juba Põhja-Ameerika laamal. 

Kuna ma pole muudel saartel käinud kui vaid São Miguelil, mida kutsutakse roheliseks saareks, siis selle ülevaatliku osaga mis ma reisiteatmikest ja Assooride TV’ d vahel vaadates omandanud olen, piirdukski ja kirjutaks São Miguelist kus mul on viimase pooleteise aasta jooksul õnn olnud 3 korda käia. Nagu ütles meie Ponta Delgada öömaja peremees- veteran juba!
Ponta Delgada, pealinn, on ilus linn rohkete puhvetite ja lokaalidega. Kuna ilm on oktoobris öösiti veel meeldivalt soe,  istusid inimesed keskööni restoranide ja kohvikute terrassidel ja tantsisid tänavatel.
Turisti atraktsiooniks nr. 1 on laevad, mis viivad turiste ookeanile vaalu ja delfiine vaatama. Ma sellest atraktsioonist osa pole võtnud, plaanin ikka Picole minna- seal tundub see “vaalavärk” õigem olema.

Atrkatsioon nr.2 on Ponta Delgada äärelinnas asuv ananassiaiand.
Minu “lemmikatraktsioon” pealinnas seekord oli  vanalinnas asuv Mercado da Graça- taluturg kus sündis ka otsus, et järgmisel korral tulles rendin korraliku köögivarustusega korteri vôi majaköksi ning teen ise süüa. Vãga suur huvi on Assooride klassikalisele köögile oma parendusi teha. Ja eks restoranid on üsna sarnase menüüga. Palun mitte valesti aru saada, mitte et restoranides saaks halvasti süüa, aga sellist toorainet nähes ja olles juba parimad toidukohad kõik läbi käinud, on soov ise küpsetada.

 

Restorane pealinnas on palju, hinnatase on enamikes kallim kui mandril, kuid leidsime juhuslikult vanalinnas toreda toidukoha, mis asus hoone teisel korrusel ning seetõttu oli praktiliselt tühi. Turistid eelistavad ju vãliterrassidel einestada. Sööma pidi küll siseruumides, kuid saime laua suure avatud akna äärde, seega peaaegu õue. Oluliseim oli aga see kaheksajalg „regional” kastmes. Ülimaitsev ja andis hea ja uue idee kaheksajala valmistamiseks.
Tuunikala, praegusel hooajal pisikesed albacore’d või siis valge tuun -traditsiooniliselt küpsetatakse well done‘ iks. Küpsetusastet ei küsita, sest nii ju käib. Siiski kelner mulle hiljem ühes restoranis ütles, et kui enne ikka mainida, et tahad seest toorest, siis nad seda teevad. Ise sellist ei söö.
Väga tore baar dżinni joomiseks on vanalinnas asuv Tâ Gente kus tasuks „teha” kohalikku GT’ d, mis maitsestakse ananassiga. Kokteil maksis küll 10 eurot, kuid oli tõesti väga „suupärane”.

Keskväljakul, katedraali vastas asuvas ööklubis Raiz maksis GT 6 eurot, ei olnud suurem asi jook, kuid see- eest vaated rõdult all katedraali platsil mürgredavatele üliõpilastele oli meeleolukas.

Teise päeva hommikut alustasime vara. Meil oli suurepärane tuba kesklinna tornhoone viimasel korrusel – Atlantic Home. Vaated olid hingematvad ja suureks imeks sai 20 korruse akent avada. Juba eelmisel õhtul imestasin, et ööklubi rõdu piirded olid tagasihoidlikud ja kas purjus inimesed alla pole kukkunud. Ju siis enesetapjaid ei käi saartel või siinse iluga kaob ka isu näiteks 20 korruse aknast välja hüpata ära. Kuigi võõrastemaja hommikusööki välja ei reklaami, on köögis olemas Assoori tee, kohvi ja laual alati värske keeks.

Ponta Delgadast suundusime Ferraria looduslikesse basseinidesse. See oli ikka ilmaime- laavakivid on moodustanud lahe kuhu voolab sisse kuumaveeallikas ning mõõna ajal on  selles lahes ookeanivesi 28 kraadi. Laine võib olla ookeanis üsna suur, kuid õnneks on kivide vahele veetud köisi, millest kinni hoida ja treppe, millest alla vette ronida.

Soovitus on jõuda kohale varakult. Meie lahkusime keskpäeva paiku ning siis toodi suurte bussidega turiste.
Ookeanivann võetud, suundusime Cete Cidade’sse, mis kuulus oma 2 erivärvilise järvega. Üks erkroheline, teine asuursinine. Kahjuks oli üleval vaateplatformil kus ilusaid „postkaartfotosid” järvedest käiakse klõpsimas udune ning pildile jäi vaid 2 halli veekogu.
Eelmisest reisist on see õige klõps ka kätte saadud.
Söögikohtadest popim on selles linnas  ehk teemaja O Poejo , me seekord käisime kesklinnas asuvas söögikohas mõõkkala ja kohalikku veise steiki punase soolatud paprikaga söömas ja olime häpid.
Cete Cidadest võtsime suuna Ribeira Grande’sse. Väga sümpaatne linn- rannad, vanalinnas vulisevad kosekesed ja jõgi, vana sild, katedraalid, likööri ja rummitehas, palju restorane ja baare-kohvikuid.
São Migueli Põllumeeste Assosiatsiooni restoran asub just selles linnas kus teile garanteeritakse, et sööte seda õiget São Migueli saarel õnnelikult elanud veise liha.
Lehmad on siin maastiku kohustuslik osa. Kõige „turistico’m” postkaart Assooridelt ongi rohelise künka peal lehmad, küngaste tagant ja vahelt paistev sinine ookean ja küngaste ees taevasinised hortensiad. See lillede sinine võimendab veelgi taeva, ookeani ja järvede sinisust ning lehmade poolt korrapäraseks näsitud rohelised künkad on nii samblarohelised, et silmadel võib sellest valus hakata.

 Meie valisime meie hotellile lähima restorani O Silva, mis asutus ka TripAdvisor’i esirestoraniks  ja ei olnud esmapilgul üldse meeldiv- liiga moodne, liiga palju üliaktiivseid meeskelnereid, kuid lõpuks leidsime, et söök oli ikkagi väga hea ja meie viimane kelner (jah, lauda teenindas oma 4 inimest) osutus väga meeldivaks ja saime palju uut teavet. 

Ribeira Grandes asub  Assoori Emigratsiooni Muuseum, milles saab tutvuda Assoori inimeste ajalooga ja nende saarelt väljarändest Ameerika mandri erinevatesse riikidesse 19 ja 20 sajandil.

Ette võiks võtta ka A Mulher de Capote liköörivabriku külastuse ja maitsta seal nende kuulsat maracuja (grenadilli) likööri.

Gorreana teevabrik asub Ribeira Grandest mõniteist kilomeetrit ja kohustuslik peatus, et kaasa osta head Euroopas kasvanud maheteed Tubakavabrik, mis nüüdseks vaid muuseum asub teevabrikust 5 kilomeetri kaugusel ja on samuti huvitav külastada.

Povoação, saare kaguosas asuv asula. Koht kuhu astus esimesena Portugali meresõitja jalg ja see on ka linn, mis Sao Migueli saarel esimesena asustati. Lisaks ajaloole, on sellel linnal hingematvalt ilus asukoht- ta asub kahe poolmagava vulkaanikraatri (Povoação ja Furnas) vahel, ümbritsetuna mägedest, metsadest, jõeorgudest ja piirneb Atlandi ookeani kallastega. Povoação ümbrus on saare viljaait, siinsetel viljakatel muldadel kasvab saare põhiline teravili.

Ookeanikaldal asuv hotell O Mar on mu soovitus peatumiseks- ilus vaade rõdult ja hooajaväliselt ei lööda ka hinnaga oimetuks.

Restorane linnas on ka ja kui pole viitsimist 13 km linnast välja sõita kus asub piirkonna parim kalarestoran Ponta do Garajao, saab hakkama ka jalutuskäigu kaugusel peaväljaku ümbruses olevates restoranides. Käsime restoranis Jardim, mis oli veidi kallis oma tagasihoidliku menüü kohta, kuid meil õnnestus pärast restorani osaleda Püha Rosario protsessioonis (Nossa Senhora do Rosário) kus paluti õnne ja halastust meremeestele. Kõndisime koos kohalikele ümber linna, küünalt polnud kuskilt kätte võtta, aga mulle kinkis üks kohalik mees palvehelmed.

Furnas- see on muidugi paradiis maa peal. Pole mina oma silmaga midagi nii ilusat näinud kui Terra Nostra park. Furnases olles saad aru, et saar on tõesti vulkaaniline. Linnakeses ja ümbruses  on palju fumaroole* (*vulkaanilisi gaase ja veeauru eraldav avaus maapinnas) ja geisreid, igaüks erineva temperatuuri ja keemilise koostisega, sealhulgas soojad rauarikkad ojad ja mineraalide rikkad soojad ja külma veega ojakesed. 

Geisrid asuvad mitmes kohas, suurim caldeirada ehk kuumaveeallikas asub järve ääres, on mitmeid linna servas kohe Boutique Hotel Furnas taga. Terra Nostra parki ehitati vesiravi basseinid 19 sajandil ja need soojavee basseinid on turistide sihtkoht nr.1 Sao Migueli saarel. 

Geisrites ehk caldeirades küpsetavad kohalikud maisi ja kuulsat kohaliku ühepajatoitu cozido das Furnast. Söök, mis ei pea kõigile just maitsema, kuid korra tuleks ära proovida.

Mida kindlasti Asooridel süüa:

Lapas- mereannid, millele ma ei oska eesti keelset nime anda, aga inglise keeles on nad limpets. Saksa keelest otsetõlkes kausstigu ja mingit sorti meriteoga ongi tegemist.

Cracas-  vot see asi oli mulle üllatus, proovisin elus esimest korda ja ülihea! Krabimaitseline liha on sellel molluskil, mis eesti keeles on nad vääneljalad.