Põllumees, see kes meid toidab…

Pariisis avati laupäeval iga-aastane Rahvusvaheline Põllumajandusnäitus (Salon international d’agriculture) kus traditsiooniks on saanud, et president saabub avamisele ja pildistab end kaunimate tõulehmade taustal. Ei erinenud oma eelkäijatest ka Macron- internet on tema pilte koos lehmadega täis.

Kuid Macronile pole see helde aasta, sest lisaks helkurvestidele, kellest paljud on maamehed, peab hakkama ta tõsiselt tegelema maaelu probleemidega. Võib ka öelda, et suured probleemid maapiirkondades, ongi toonud Pariisi tänavatele helkurvestid.

Vahetult enne maaelu näituste avamist, avaldati Le Figaros artikkel põllumeeste enesetappudest kust selgus, et piltlikult iga 2 päeva tagant võtab endalt elu üks Prantsuse põllumees.

Refereerin veidi mida Prantsuse ajakirjandus pajatab.

Kui meile Eestis meeldib mõelda, et need Prantsuse põllumehed saavad ju kôik Euroopa Liidu toetused endale (ka Portugalis mõeldakse nii)- katsu sa Eestis pôllumees olla, siis tegelikult ei ole lugu ûldse roosiline ka Vana-Euroopa talunikele ning just väiketootjatele. Tänasel päeval seisab Prantsuse ühiskond silmitsi kohutava paradoksiga- põllumajanduse ja maaelu tähtsusest räägitakse meedias viimasel ajal palju, eriti seoses ökoloogilise kriisiga ja teadvustatakse, et tuleb väärtustada põllumeest ning kui sõnades ollaksegi uhke ona ilusate maapiirkondade üle, siis põllumehed ise pole iial nii õnnetud ja masenduses olnud.

Põllumeestel on majanduslik seis appikarjuvalt raske, nad on kaelast saati võlgades- nende raske töö ei too neile leiba lauale, vaid tekitab hoopis võlgu juurde! Lisaks tegelikult ei väärtusta lihtsat talumeest mitte keegi. Puudub arusaamine kui raske füûsiline töö see on- piim ja vorst tuleb ju supermarketist!

Milles probleem? Probleem on paraku kvoodimajanduselt ûleminek vaba turumajandusele ehk ühise põllumajanduspoliitika(ÜPP) peale, mis paberil ja suure ideena vôib ju ilus olla, aga reaalses maailmas ei toimi ja ei saagi toimida. Põllumehe töö on úks vähestest, mis vajab nn. pikka plaani ja nägemust. Talupidajal peab olema vôimalus pikas perspektiivis näha, planeerida ja investeerida. Ta ei saa reageerida kiirelt trendidele. Kui sa ikka kevadel paned maha rukki, ei saa tekkida olukorda, et sügisel kokkuostjad soovivad osta hoopis otra, sest rukki ostavad nad hoopis mône muu maa põllumehelt, kel oli hea saak ja saab paremat hinda teha.

Esiteks järgib ÜPP väga jäike mudeleid, näiteks makstakse toetust hektari pealt, mitte tootmise pealt, see aga tekitab priviligeeritud ettevõtjaid kes saavad ainult põllumaa omamisest ebaproportsionaalset suurt abiraha. Tagasi tuleks pöörduda valdkonna lähedase põllumajanduspoliitika poole ja abirahasid jagada näiteks loodud töökohtade arvu pealt ja miks mitte ka lisaboonust rohemajandamise eest.

Globaalsed vabakaubanduslepingud, millest meie poliitikud kui suurest töövôidust rääkida armastavad, on põllumajanduse sektoris küll rohkem probleeme tekitavad kui tulu toovad. Näiteks tuuakse Kanadast ja Brasiiliast sisseostetud liha kus kehtivad loomakasvatuses absoluutselt teised reeglid kui Prantsusmaa loomakasvatajal.

Ehk siis – milleks võidelda kodus glüfosaadi või hormoonkanade vastu kui me impordime sisse toitu maadest kus on madalamad nõuded põllumehele. Prantsusmaal toodetakse palju parema kvaliteediga põllumajandustooteid kui enamus maades- prantslased peaks olema selle üle uhked ja oma põllumajandust arendama, mitte välja suretama kehvema kauba sisseostmisega. Selge see, et kui ei osteta sisse, ei saa ka enda tooteid välja müüa. Ongi keeruline. Ma arvan, et sisse tuleks osta ainult tooteid, mida oma maa põllumees ei tooda ja tippkvaliteediga tooteid, mitte odavkaupa.

Põllumehed olid need viimased, kelle töö oli seotud tihedalt looduse ja maaga. Nad kandsid põlvest põlve edasi moraalset, kultuurilist ja vaimset väärtust. Nad tunnevad loodust ja loodusseadusi, mitte keerulisi Euroopa turu seadusi. Kahjustades põllumajandust, oleme me nõrgestanud tervet ja jätkusuutliku elustiili.

Statistika väidab, et Prantsuse põllumehe keskmine netosissetulek on 1990 eurot kuus. Tegelikkus on see, et iga 3s pôllumees teenib vaid 350 eurot kuus keskmiselt. Ning see raha tõepoolest ei võimalda äraelamist, rääkimata väärikalt elamisest nagu on seda teinud eelmised põlvkonnad.

Kriis lôi esmalt valusalt sisse piimakarja kasvatajale- piima  kokkuostu hinnad läksid nii madalaks, et ei katnud piimatootjate kulusid. Seejärel seakasvatajad jne. Piimatootjate olukord on eriti täbar, sest tegemist kiirelt rikneva tootega.

Loomulikult on süüdi ületootmine ehk küll täpsemalt vabad piirid ning Poola, Ungari ja ka Saksa seakasvatajad ning piimatootjad on kokkuostuhinnad alla viinud. Paradoks seisneb siin aga selles, et kui näiteks piima kokkuostja müúb piima edasi näiteks tuntud kaubamärgiga šokolaaditööstusele, siis kokkuostajale makstakse piima eest juba palju väärikamat hinda ja tööstusel endal on ülisuured kasumid. Samasugune näide – supermarketi keti Auchan omanik on Prantsuse rikaste TOP5s- tema vara kasvab iga aastaga, toiduainetetööstused on rikkad kui kröösused ja talumees, see maa sool, nälgib. Kas pole silmakirjalik maailmakorraldus? Kôik lepingud ja seadused on suurtootjate kasu poole kaldu- piimatootja ei pääse otse oma tootega šokolaaditöösturi ukse taha. Pangast võetud laenud oma talu arendamiseks koguvad intresse, raha peale ei tule ja siin see pôhjus ongi miks iga 2 päeva tagant leiab nöör jällegi mône ahastuses põllumehe kaela… Minu arvates see, et osad neist on tänavatele ennast läinud välja elama, on ka parem kui vaikselt surra…

Vaatasin laupäeval France2 kanalilt talkshow’d kus rääkis Prantsuse pôllumajandusminister Didier Guillaume. Mulle ta meeldib, tal on julged avaldused ja ta on väga karismaatiline. Ta ei karda vastu hakata uuele hullusele, et vein on nagu muugi alkohol väga paha. Ta ei pane veini muu alkoholiga ühte patta ja hoiatab, et selline veinivastane kampaania vôib veel ühte tähtsat põllumajandussektorit Prantsusmaal kahjustada. Minister räägib veinivalmistamis-oskusest kui Prantsuse kultuuri ja tsivilisatsiooni tähtsast osast, mille üle tuleb uhke olla, mitte hetketrendidega kaasa joostes kohe kirvega viinamarjadele kallale minna. Tuleb inimesi harida kultuurselt tarbima. Seda enam, et uus statistika ütleb, et tubaka järel on teisel kohal  surma põhjustajaks saastatud õhk ja alles seejärel alkohol.

Minister vaatas otse kaamerasse ja teatas- ma luban teile, Prantsusmaa teeb glüfosaatide kasutamisele lõpu!Ta lubab seda alustada järkjärgult ja jôuda aastaks 2023 100% keelustamiseni. Sama on lubanud Saksamaa.

Muide Prantsuse veinitootjad soovivad  saada esimeseks maaks maailmas kes glüfosaatidele 100% ei ütlevad ja hakkavad  kasutama  vaid alternatiiv taimekaitsevahendeid – see on super uudis, sest viinamarjad kuuluvad ühtede enim mürgitatavate taimede hulka. Seda uudist  kinnitati ka president Macronile põllumajandusnäitusel. Uudis ise prantsusekeelsena siin

glyphosate.png

Meie sotsist eurosaadik Ivari Padar hääletas  Brüsselis glüfosaatide kasutamise poolt. Palju õnne Eesti! Hüüame aga ikka valimisloosungeid kus lubame mahemaaks hakata.

Loe siit

Mina olen muidugi selle poolt, et Eesti oleks 100%mahemaa.

Ja sooviksin väga, et kóikide pähe jôuaks arusaamine, et toit ei tule supermarketist ja kui me ostame odavat Hispaania vôi Poola toodangut, teeme  rikkaks vaid supermarketi omaniku.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.