Cabo Verde- Santiago saar. Kokkuvõte

Olen nüüd nädalake kodus olnud, reisi oma peas läbi seedinud ning oskan paar praktilist soovitust anda.

Esiteks raha! Cabo Verde rahaûhik on eskuudo, kuid mitte keegi pole sellest rahast seal huvitatud. Taksojuhid, reisigiidid, majutusasutused, turumüüjad, kerjused ning isegi restoranid tahaksid eurosid, kuigi nende menûûs on hinnad loomulikult kohalikus rahas. Kui sul on eurosid, saad odavamalt.

Meie tegime selle lolli vea, et vahetasime Lissaboni lennujaamas oma sularaha eurod eskuudodeks. Meie reisigiid ûtles meile otse, et see oli suur rumalus, euro- good money!

Veel- väga mitmetes kohtades ei toiminud Swedbanki ei debeet ega krediitkaart. Minu Portugali panga Visa debet toimis igal pool. Samas automaadist raha väljavõtmisel tõrkeid ei olnud.

Nüüd tagantjärgi tunnetest.

Ma arvan, et see reis oli üle väga pika aja esimene kord kus ma reisil rahuldasin ära oma “reisihimu”, sain nii palju uusi emotsioone, et koju jõudes ei hakanudki esimese asjana mõtlema, et kuhu järgmisena reisida.

Oleme ju kõik Aafrika elu televiisoris näinud või ajalehtedest-raamatutest lugenud, paraku koha peal oma silmaga näha seda vaesust, meeletut veepuudust, prügiväljasid, mille seest lehmad ja kitsed endale toitu otsivad, endal küljeribid alatoitlusest teravalt väljas, on kuradi häiriv. Ma ausalt öeldes ei olnud selleks valmis, et Cabo Verdel midagi sellist näen. Sest kôik infomaterjal räägib Cabost kui edukast Aafrika maast, kus inimeste keskmine eluiga on Aafrika kõrgeim, riigis demokraatia, kuritegevus kontrolli all jne.

Pealinnas Praias muidugi oli palju jôukaid ja haritud kohalikke ja mitte ainult valgeid. Kuid mida kaugemale pealinnast, oli küladel selge vahe- seal piirkonnas kus üldse vett polnud, oli maapind lihtsalt tolm- midagi ei kasvanud, ühte rohulible ka mitte- inimesed vedelesid laisalt oma hurtsikute juures. Loomulikult oli maja ees tohutu prügi. Millega nad tegelesid, mida nad sõid- see jäi mulle arusaamatuks. Aga selliseid tühjal tolmuväljal olevaid uste ja akendeta suvalisest materjalist kokkuklopsitud karpides elavaid inimesi tohutu lastekarjaga oli häiriv vaadata. Ma muidugi ei arva, et neid kuidagi eriliselt päästma peab. Neile tuleb vesi tuua ja seejärel seemneid külvamiseks anda ja edasi saavad nad juba ise hakkama. Ma nimelt ei arva, et Euroopa tarbimisühiskonnas oleks inimene ônnelikum. Nad on seal vabad hinged, ilusad inimesed. Lapsed on kôik sellised, et tahaks ka Angelina Jolie olla ja lapsendama neid hakata.

Seal kus oli mingi põhjavesi, olid ka aiad juurviljadega, banaanipuud ja suhkruroog. Suhkruroo asemel oleks targem küll bataati või ube kasvatada. ÛRO raport ütleb, et suurim probleem on, et saarel ei kasva ükski teravili ega riis. Mina muidugi küüniliselt arvan, et nad leiba ja saia ei söö, on neile kasuks tulnud.

Lugesin hiljem internetist, et Jaapani firma Nippon hakkabki abiprogrammi raames ehitama saarele moodsat veesüsteemi- 160 km veetrassi, pumbajaamad, veehoidlad. Tahan kindlasti saarele mõne aasta pärast tagasi minna ja näha, kuidas neil läheb.

Turistil muidugi saarel millestki puudus pole. Tähendab kõiki lääne veidrusi ei ole, aga söök, jook ja wifi on olemas. Neil on ju 10 saart ja mitte igal saarel pole veepuudus nii hullusti kimbutamas kui Santiagot ja enamus köögivilju tuuaksegi teistelt saartelt. Lisaks turism enamasti, nagu ma eelnevates kirjatükkides mainisin, hoitakse saartel kus kohalikke pole. Et valge turist ei peaks Aafrika elu eripäradega oma tuju rikkuma. See oli nüüd ka küüniliselt öeldud.

Meie giid Tuga ütles ka meile, et pärast veeprojekti tulebki prûgikäitlemisprojekt lääne riikide abiga ja pärast seda loodab see riik ise endaga hakkama saada. Ega see kerge pole, maavarasid neil pole. Nende suurim vôimalus ongi turism- mahetoit ja hea kliima.

Järgmisena soovin ma külastada São Vicente ja Santo Antão saart. Talveperioodil nii lähedalt ehk vaid 4 tunni sôidu kauguselt paremat kliimat on raske leida.

Hotelli soovitused pealinnas Praias.

Meie olime esimesed kaks ööd Plató linnaosas ehk vanalinnas mis asubki nagu meie Toompea kôrgel kaldal vôi platool. Seal on peatänav, pangad, presidendi palee, kõiksugu pudupoed ja turg. Hotell Praia Maria on paariks ööks oma madala hinnaklassi kohta täitsa OK.

Viimase öö olime Gamboa linnaosas, see on Platôlt alla saatkondade rajoon. Seal on juba vähe kobedamaid hotelle ka. Täiesti ookeani ääres on näiteks endisest vanglast ehitatud 4 tärni hotell Pestana Tropico. Meie ise valisime ookeanivaatega hotelli Miradouro do Gamboa, mis jällegi oma hinnaklassis oli täiesti tegija hotell. Ookeanipoolne vaade oli Brasiilia saatkonnale ning linnapoolne vaade kohalikule gethole ehk siinses keeles favelale.

Tarrafalis soovitan otse ûhendust võtta Antonioga, kel on mitu majutust rentida- kortereid, terrassiga majaosasid ja ka hostel. Antoniò on portugallane, temaga on lihtsam asju ajada kui aafriklastega.

Kui otsite reisijuhti, siis ma ei teagi kas ma Tugat soovitada kõigile julgen. Ta oli selline spetsiaalne tegelane ja mul oli tegemist tema ohjas hoidmisega, et ta meile õhku ei müüks.

Kûll aga andis oma visiitkaardi meile ûks giid, keda me kohtasime juba reisi lõpus ühes Tarrafali restoranis koos välismaalastega, kel on ka oma auto ja üldse tundus viisakas ja sümpaatne.

received_2085885218163504

Fotogalerii

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.