Tarrafal on meie lemmiklinn Santiago saarel. Kuigi algul siia jõudes, oli ehmatus suur. Kuurort, mida reisiteatmikud kirjeldavad kui valge liivaga paradiisi lounge-baaridega kus elav muusika, on paras pommiauk. Villad vahelduvad pooleliolevate varemes majadega, mille varemetes hoitakse kitsi ja lambaid. Linn on täis koeri kes päeval rannas lebavad külili nagu oleksid surnud ning öösel haukuma hakkavad. Kitsed ja lambavad hakkavad poolest ööst määgima ja kuked kirema kuigi on veel kottpime. Meid ei häiri loodus, kuid üles ajas see kontsert kella 4 paiku hommikul küll alati.

Kui olime esimese tiiru linnas ära teinud ja mälus ärakaardistanud punktid kus käia ja mida teha, saime aru, et see koht on täielik paradiis. Linnas on vaid 3 sillutise all olevat teed, ûlejäänud on tavaline tolmune liivatee. Majade vahel on palju prügi, prügikastid on küll linnades olemas, kuid need on pooltühjad, prügi visatakse maha kuhu juhtub.. Koerad ronivad osavalt prûgikasti toitu otsima. Veega on põhjapoolses saareosas halvasti. Ametlikult antakse vett môned tunnid päevas. Meie kûlalistemajal on oma veepaak ja pump ja vett pidi jätkuma, kuid loeti ikka sõnad peale, et oleksime veega sääastlikud. Vett joogiks tuleb osta poest.

Rannalounge’ides on vesi WC- sse toodud ookeanist ja poti kõrval on suured veetünnid.

Välismaalaste villade ûmber on kena haljastus ja nad kastvad oma taimi. Aafriklased sellisest ilust kahjuks ei hooli.

Oma elamisega oleme rahul- ookeani lähedal, King Fisher Village Resort’i kõrval. Villa katusel oleval terrassil on 2 magamistoaga ja köögiga elamine. Voodid on küll vähe kitsad kahele vanemale inimesele. Aga kuna olen ûksi, on superlux ja noored saavad hakkama. Lisaks saab alati terrassile magama kobida kui toae kitsas on.

Korteri omanik António on portugallane Coimbrast, nagu ma eelmises kirjutises mainisin. António kurtis aafriklaste ilumeele puudumise üle ning mainis et ehitas voodiraamid euroalustest ise ning väga palju mööblit toas pole, sest normaalset mööblit pole kuskilt osta(loe: IKEA’t saarel pole).

 

 

 

 

 

 

Palju pooleliolevaid majakarpe ei ole alati märk sellest, et maja ehitajal raha otsa sai, vaid ka materjal võis otsa saada, uksi- aknaid majale tuleb vahel paar aastat oodata.

Esimesel õhtul külastasime me saare 3 pôhilist atraktsiooni ära- sõime kala Sol e Luna’s- “must do” rannarestoran- kala maksab 7 eurot ja on lihtsalt ûlihea! Raha kurss on laias laastus 1/100le. Et kui näete hinda 200 eskuudot, on see 2 eurot.

Sol e Lunas käisime lausa 2-l päeval lôunal ja pärast lõunasööki oli suund otse Santiago lounge baari, kus on super caipirinhad ja muusika ning kõik kohalikud turistid kogunevad, nagu Ibizal, päikeseloojangut vaatama. Ka siinne kala ja grillitud krevetid on veids kallimad kui Lunas, kuid väga maitsvad. Oma viimasel päeval tulime siia terrassile juba keskpäeval ja veetsime aega mõnusalt õhtuni süües- juurs- ujudes.

L

Linnakese kõige “fänzim” restoran ja hotell on King Fisherman Village kus peakokk Šveitsist, püütakse teha fine diningut, teenindajatel on ilusad riided, laudadel valged laudlinad ja õhtusöögi juurde käib pisuke eeskava.

Nukker asi selle juures on, et restoranis on Euroopa hinnad, aga see ärafileeritud kala mis kookosemaitselise riisi peale kaunilt pandud oli, oli küll silmale ilus vaadata, kuid kôige mõttetum söömaaeg kogu saarel üldse. Samas on hea, et selline “seif” koht linnas on olemas, ka meie jäime õhtuga rahule. Eeskavaks kohalikud noored tantsisid Aafrika tantse ja pärast võeti rahvast ka tantsima ja anti õpetust kuidas saada tagumik ja puusad, mis eurooplastel afriklastega võrreldes on puust, liikuma.

Ühel õhtul otsustasime nautida võimalust, et meil on köök ja terrass ning saame ise süüa teha. Käisime turul, ostsime kala, tomateid, peterselli. Poodidega on siin aga üsna nutune. Minimarketeid peavad hiinlased ja poest pole peale konservide ja kuivainete suurt midagi osta. Kuid saime kikerherne konservi, oliiviõli ja kohalikku õlut. Täielik pidupäev! Kala mida Sten meile praadis, oli ülinämma. Kohalikus keeles nimi tchitcharo(Atlandi stauriid, pole sama stauriidi, mida püütakse Portugalis ja mille nimi carapau on)

Viimasel õhtul, laupäeval, kõndisime oma rannast keslinna õhtusöögile – restorani Cegonha kus peale “gringode” ka kohalikke käib. Antonió oli meile eelnevalt seda kohta soovitanud ja päeval sealt mööda jalutades nägime ka kuulutust, et laupäeval on elav muusika. 60 euro ehk 20 raha nägu eest sõime kala, cachupat, jõime janu kustutamiseks hulga kohalikku õlut ja lõpetasime caipirinhadega. Nautisime head mornamuusikat ning õhtu lõpus näidati ikka Aafrika tagumikuväristamisoskust ka. Tulime mööda pimedaid linnatänavaid kergelt švipsis koju ja keegi meid ei tülitanud ega püüdnud röövida. Ehk valged ei pea turvameestega valvatud hotellide territooriumil passima.

 

 

 

 

 

Pühapäeva keskpäevaks tellis Antonió meile takso ja sõitsime tagasi Praiasse. Takso maksab 60 eurot Tarrafalist Praiasse. Tarrafali peaks jääma mitmeks nädalaks- nautima päikest, jälgima kohaliku elu aeglast kulgemist. Kuid ka 3 päeva tuletas neelde, milliste tühiasjade pärast meie oma igapäevalus muretseme.