Cabo Verde, ametliku nimetusega Cabo Verde Vabariik, koosneb 10-st saarest. Laias laastus jagunevad saared kaheks- tuulepealsed ja tuulealused saared.

Panen saared järjekorda elanike arvu järgi.

1. Santiago– peasaar, tuulealuste saarte grupist. Enim ajalugu ja kohalikku elu. 54% saare rahvastikust elab sellel saarel. Turistile peatuspaigaks on 3 linna – pealinn Praia, vana pealinn Cidade Velha, mõlemad saare lõunaosas ja põhjas asuv Tarrafal. Nendes linnades on rannad-hotellid- restoranid. Suurem linn on veel Assomada, kuid see ei tundunud linnana kus turist end hästi tunneks.

Kuna hotellid on aafriklaste elamistega kõrvuti, ei pruugi kõigile see saar sobida. On kohati liiga palju räpasust. Vaesus ei paista välja näljahädana, nälgas lapsi tänaval kerjamas ei ole ning lapsed on puhtalt riides, toidetud ja rõõmsa olemisega. Kuid kui te tahate puhkuse ajal lihtsalt rannas liival lesida ja maailma hädade peale mitte mõelda- valige teine saar!

Poodides meie jaoks tavapäraseid toiduaineid pole- pole juustu, vorsti, võid, lihatooteid. On konservid ja kuivained, kauasäiliv piim, võilaadne määre. Turult saab kala ja puu- ning köögivilju, lisaks kônnivad naised kel midagi müüa on, suured kausid peas, mööda linna.

Põhitoidus inimestel on kala ja kalal käivad mehed väikeste värviliste puupaatidega. See on ka pea ainus töö moodi tegevus, mida ma olen mehi tegemas näinud. Lapsi on palju, nagu Juvenal, meie giid,  ütles- liiga palju. Vaatamata sellele, et ollakse katoliiklased, on mõnes külas üks mees kôikidele naistele lapsed teinud ja iga nädal muudkui sünnib talle uus laps. Tema isal on näiteks 14 last, kuid emal vaid 2 last, mis siis näitab nende tüüpilist peremudelit. Naised paistavad tublid- pesevad, koristavad, müüvad, hoolitsevad laste eest, teevad käsitööd.

Juvenal ise on juba moodsam mees, tahab vaesuslõksust välja saada ja tal vaid 2 last.

Kala on siin saarel fantastiline! Seda lihtsalt praetakse või grillitakse, juurviljad ja picante kaste juurde ning pole olemas paremat sööki! Tuunikala on lihtsalt super, papagoikala, skorpionkala, meriahven jne. Cabo Verde rahvustoit on cachupa- hautis maisist, ubadest, bataadist ja rikkamal ajal ka mingi lihaollus või kala on sees. Igal saarel on cachupa erinev. Santiago saarel on tüüpiline lihaga hautatud ja hiljem praetud cachupa.

Jaanuar ja veebruar on saarel turismi kõrghooaeg, kuid ülearu palju turiste siin ei näe.

Enamus hotelli ja restoraniäride pidajad on välismaalased vôi siis 70ndatel emigreerunud caboverdelaste järeltulijad. Nemad räägivad ka puhast “ameerika keelt” . Kohalike keeleoskus on pigem tagasihoidlik vôi puudub üldse.

2. São Vicente– 15, 5 % elanikest elab sellel saarel. Kuulub tuulepealsete saarte gruppi. Kõige tähtsam fakt selle saare kohta on see, et siin on sündinud morna muusikastiili kuninganna, Cesaria Évora, tuntud ka kui paljasjalgne diiva. Paljasjalgne seetõttu, et Cesaria oli pärit väga vaesest perest, tal polnud iial olnud jalanõusid. Kui Prantsuse muusikaprodutsent ta saarelt leidis laulmas ja Pariisi kaasa viis ja Evora tuntuks sai, viskas ta kontsertitel  alati  kingad jalast,  sest tundis neis ennast ebamugavalt.

Alles seejärel on tähtis fakt, et just siia saarele astus esimesena Portugali kolonisaatori Diogo Comese jalg aastal 1462, 22.jaanuaril, Püha Vicenti päeval, sellest ka saarele nimi. Saart iseloomustatakse kui muusika- ja rõõmusaart, mille karneval on pea sama suurejooneline kui Rios.

Parim saar süüa homaari, kuulata morna muusikat ning nautida vett, sealhulgas sukelduda ja surfata.

Pealinnas, Mindelos, soovitatakse kohvikut Lisbon, kus kohalikud muusikud ja haritum kontingent armastavad käia ja seal on tihti kontserte.

3. Santo Antão– 10,8% elanikest elab sel tuulepealsel saarel, mida iseloomustatakse kui parimat saart mägimatkamiseks, mille mägedele on loodud kaunid terrassaiad kus kasvatatakse köögivilju. Öeldakse, et Santo Antão on ristand Marokost ja Himaalajast. Roheline ja viljakas saar.

4. Fogo– 8,6% elanikke, tuulealune saar kuhu saab sõita peaaarelt Santiagolt praamiga. Saarele annab nime samanimeline vulkaan ja see iseloomustabki seda saart. Pärast 2014 aastat kui vulkaan “tuld ja tõrva” purskas, rikastas see mulda ja parimad köögiviljad ja kohvi, tuleb just sealt saarel. Sellel saarel kasvavad ka viinamarjad, veinitööstust omavad itaallased. Vein on hea, aga pole just väga odav.

Sellel saarel kasvatakse ka puuvilla, millest tehakse kauneid värvilisi kangaid, millest kohalikel naistel seelikud- kleidid- sallid üll on. Kohalikud kaupmehed kutsuvad turisti kaunist Aafrika kangast kaasa ostma, andes kangast katsuda, et klient saaks veenduda, et see pole mingi Hiina sits.

5. Sal– 3,4% kohalikke elanikke, kuid suurim turismisaar.Siin on suurepärased rannad, kuid saar ise on ûks suur “Sahara kõrb” ning endises vulkaani kraatris on suur soolakaevandus. Sal tähendabki portugali keeles soola. Saarel soovitatavad tegevused on hängimine rannabaarides, vedelemine hotelli basseinides, surfamine, sukeldumine jne. Ühesõnaga puhkus hotelli territooriumil, midagi suures kõrbes vaadata pole. Kuid kes otsib vaid päikest ja vett ja pelgab kohalikke – nendele hea sihtkoht. Lisaks on TUI lennud Helsingist Sal’i odavad.

6. Säo Nicolãu– 3,1% elanikke. Saart iseloomustatakse kui vaikset saart kus on tore matkata. Saare keskus Ribeira Brava on kauneim linn kogu arhipelaagis- kaunite värviliste koloniaalstiilis majadega. Saarel on traagiline ajalugu- kuni 20 sajandi keskpaigani viidi siit inimesi orjatööle Sao Tomé saarele. Seda igatsust ja nostalgiat äraviidud lähedastest väljendavadki poeedi Armando Zeferino Soarese laulusõnad, mille ta kirjutas Cesaria Évora’le-  Sodade on minu arvates Cesaria üks ilusamaid laule.

Loomulikult on ka sellel saarel rannad ja süüakse palju kala. Ka sellel saarel tähistatakse karnevali võimsalt.

7. Brava– 1,6% arhipelaagi elanikest elab siin ja see saar kuulub tuulealuste saarte gruppi. On tuulealuste saarte väiksem kuid roheliseim saar. Asub kõige lääne pool, Fogo saare kõrval ja esimesed elanikud saabusidki sinna Fogolt 17 sajandilt kui neil vulkaan elamised hävitas. Samuti saabus siia elanikke Madeiralt ja Assooridelt kes tegelesid vaalapüügiga ja saar sai nende vahepeatuseks kus palgati meremehi ja täideti laevu vee ja toiduainetega teel Ameerikasse. Ka siin kasvatakse puuvilla nagu Fogol saarel, mille küll 18 sajandil roccela seen täielikult hävitas.

8. Maio– 1,6% elanikke, jääb Santiago saarest ida poole ehk Aaftika mandri poole ja on tuulealune saar. See saar tundub minule täielik paradiis. Sellelt saarelt käisid üle ka Napoleoni sõjad- prantslased on läbi ajaloo mitmeid kordi saari tahtnud vallutada. Ega inglasedki süüst puhtad pole.

Saare pealinn Porto Ingles oli ajaloos tähtis sadam kust Euroopasse transporditi soola.

Tänasel päeval võib saart nimetada valgete liivarandadega paradiisisaareks. Turismist veel täiesti rikkumata saar kuhu Santiago ehk peasaarelt saab sõita praamiga. Vahemaa on vaid 37 km. Vaadake vaid seda allolevat pilti- paradiso!

9.Boa Vista – 1% elanikke, kuid Sal’i järel nr.2 turismisaar, mida soovitatakse just perereisideks. 55 km valgeid liivarandasid koos kristallselge veega. Muusika, rannad ja kilpkonnad on selle saare lühim iseloomustus.

10. Santa Luzia– sellel saarel püsielanikkond puudub, see on UNESCO kaitse all loodusreserv kuhu polegi lubatud elama asuda. Küll aga tehakse saarele reise ja kõrvalsaarte kaluritel on ümber saare õigus kala püüda.

Kokkuvõte: minu arvates on kôige ehedam reis Santiago saarele koos väikese tripiga Maio saarele puhkama. See siis täiskasvanutele kel tervis korras ja ei põe allergiaid või muidu nõrga seedeelundkonnaga ei ole. Mingeid kapriise ja kiikse on siin raske rahuldada.

Lastega turiste ma siin ei ole kohanud ja vast lastega oleks turvalisem Boa Vista saarele sõita.

Inimestel 50+ nagu mina, ei tohiks midagi mis nad näevad, üllatuseks olla- see ongi kommunismi tagajärg! Mulle Santiago saar läks kõvasti hinge ja kindlasti kui lLooja annab elupäevi, polenud ma seal viimast korda.