Meie reisijuht Juvenal, hüüdninega Tuga mis kreooli keeles valget inimest pidi tähendama, pressib meile tempot peale. Oli hotellis kohal juba enne kokkulepitud aega koos auto ja autojuhiga ning saime teada, et me ei saa otse Tarrafali peesitama sõita, vaid enne peame läbi käima Darwini nimelisest ökopargist kus nad ühte aeda on koondanud kõik saarel kasvavad taimed. Lisaks arvas Tuga, et kindlasti peame nägema ja katsuma suurt kapokipuud ja ühte elusat vabadusvõitlejat aka vana kommunisti, kes Salazari režiimi ajal poliitvangina koonduslaagris istus. Ja muidugi see vangla või laager ise tuli üle vaadata. Kui need asjad tehtud, alles siis ” saime loa” Tarrafale minna ja rannaliival vedeleda ja kokteile nautida ehk rannapuhkusega kaasnevaid asju teha.

Tarrafale jääme 3ks ööks, sest siin ainus koht saarel kus on kena liivarand. Muidu on rannik kivine ja kaljune või siis kaetud vulkaanilise musta liivaga. Valged liivarannad asuvad nagu ma eelnevas kirjatükis mainisin, Mãio saarel. Muidugi tuulepealsete saaregruppide saared Sal ja Boa Vista on samuti kaunite randadega saared. Salil elab vaid 3,4 % rahvastikust ja Boa Vistal 1% – need on saared, kuhu reisifirmad puhkusereise korraldavad, kuid kohalikku elu on seal vähe. Üle poole ehk 54% elanikkonnast elab Santiago saarel, seega pean mainima veelkord, et meie valisime selle saare just sellepärast, et näha ehedat Aafrikat. Ja seda ehmatavat Aafrika ehedust näeme ikka igal sammul. Palju on vaesust, kohati on väga räpane, plastikut ja kilet hõljub rohututel väljadel. Vihma hooaeg on neil augustist novembrini, kuid sel aastal vihma ei sadanud ja maisipõllud on lihtsalt ära kõrbenud. Lehmad ja kitsed kõnnivad ringi kõrbenud põldudel, närivad puulehti või kõrbenud rohututte. Kurb vaatepilt on. Üleskutseid palvetada vihma eest, võib näha ka turistibaarides.

Pealinnast, mis asub lõunas, põhja Tarrafali ,viib EL rahastatud maantee ja tee on OK. Pealinnas Praias on tänavad sillutise all ja silma jääb vaid platò kõrval mäel asuvad favelad, nida kinnisvaraarendajad väga tahaks kokku osta(sealt avaneb miljonivaade ookeanile), kuid kohalikud ei müû oma hurtsikuid.

Esimene peatus teel oli Darwini nimeline ökopark. 19 sajandil käis saarel palju botaanikuid Euroopast, nende hulgas ka Darwin, uurimas taimi, mida siinsed kreoolid ravimtaimedena kasutasid. Kuulsaim taim berbilhaca(datura inoxia), mille seemned ja lehed sisaldavad hallutsinogeene. Tuga jutu järgi tuleb lehed ära kuivatada, keeta lehtedest tõmmis, see ära juua ja pidid 3 päeva hallukaid nägema.

Järgmine peatus oli saare keskel asuvas linnas Assomadas (kohalikus keeles Somada), kus nägime kahte vaatamisväärsust- tooli, mis valmistati paavst Johannes Paulus 2 visiidiks ja millel paavst istus (ûlemisel pildil) ja Portugali koloniaalrežiimi vastu võidelnud, ainsat veel elusolevat endist poliitvangi Senhor Tocot(alumisel pildil)

Assomada lähedal asub nende suur kapokipuu, millest Tuga jahus mitu päeva, et sinna tuleb minna, puud katsuda- annab head energiat. No oli vinge puu, puu kûljes kõlkusid ja ronisid väga osavalt oksi pidi ûles kohalikud noormehed kes Stenile väga narkotsi müüa tahtsid. Kohalik reisijuht on selles mõttes ikka hea, et keegi agressiivselt raha lunima ei tule. Paar korda vaid lapsed on tulnud münte küsima ja neile oleme ka andnud. Lapsed on siin väga ilusad ja noored inimesed on kaunid- kôhnad, heas toonuses, mitte ûhtegi paksu ega liiga kôhna näinud ei ole.

Meie viimaseks vaatamisväärsuseks sai Portugali diktatuurirežiimi loodud vangilaager, kuhu toodi kokku kôikide kolooniate dissidendid (Angoola, Mosambiik, Cabo Verde, Säo Tome&Principe, Guinea etc .) Kuid enim vange toodi siia Portugalist- kodanikke, kes julgesid mitte rahul olla Salazari diktatuuriga. Laagris olid tingimused ülikehvad, pidev veepuudus, kambrites 50 kraadi, ravimite puudus, kehv toit.  Lisaks oli laagri arsti motoks,  et ta ei tulnud  siia vange ravima, vaid allkirjastama surmatunnistusi.

Nukker on see, et rahvusvahelised organisatsioonid, s.h. Punane Rist kes käisid  laagrit inspekteerimas, jätsid rapordi ülikehvadest vanglatingimustest koostamata- ei viitsitud jamada .

Viimasel pildil on härra Tocole mul nool juurde tõmmatud.

Lõunaks jõudsime Tarrafale ja olime oma majutusest Self Catering Apartment’ist, mille me Booking.com’ ist üsna varakult bronnisime, ülivaimustuses. Kuulub portugallasele, kes Coimbrast pärit.

Linn ise muidugi on Aafrika, tänavad puuduvad, kuid sellest juba järgmises postituses.