Sügisilmade ja saabunud kaamosega tekib inimestel  tavalisest enam mõte kolida kuhugi toredama kliimaga paika kui Eesti ja nii saan minagi e-mailile aegajalt kirju kus uuritakse Portugali kinnisvara soetamise kohta.

Enim mis mulle muret teeb, on see, et inimesed julgevad teha otsuseid kergekäeliselt- pole kordagi Portugalis käinud, aga arvavad, et see oleks tore maa elamiseks. Või on korra aastaid tagasi käinud Algarves puhkamas ja Algarve jättis hea mulje.

Pildil: sügis Vista Alegres

Sattusin kord Prantsuse TV-st nägema saadet brittidest, kes olid ajendatuna Peter Mayle’i Provence’i raamatutest, müünud maha oma kodu Inglismaal ja ostnud interneti vahendusel “romantilise” majaköksi kuhugi Prantsuse Keskmassiivi piirkonda ja avastasid kohale jõudes, et selles armsas romantilises külas on vaid 3-4 püsielanikku kes ei viitsi brittidega nende kehva prantsuse keele oskuse tõttu üldse suhelda või on nii vanad, et ei räägi isegi prantsuse keelt, vaid mingit kohalikku dialekti. Eriti jama on kui otsitakse töömeest, kes ei saa sõnakestki aru mis probleemi ta majas likvideerima peab ja eriti ei saa ta aru siis kui tahetakse kaevelda töö halva kvaliteedi üle. Üksi naaber ei tule pühapäeva hommikul külla aurava trühvlitega ülepuistatud pirukaga nagu Peter Mayle juttudes. Lähim pood ja baar on 7 km kaugusel  ning õhtuti ei saa istuda nurgapealses külakõrtsis nagu Peteri raamatutes ja kohalikega arutada näiteks käesoleva aasta Kreeka pähkli saagi üle.

Kui nüüd avastatakse ka, et küttesüsteemiks on vaid suur Louis XIV aegne kamin mis küll brittidele pole probleemiks, nad harjunud külmas elama. Kanalisatsioon võib aga üldse Julius Caesari aegadest olla ja veesurve pole piisav, et gaasiboiler tööle hakkaks, rääkimata sellest, et saaks pesumasinat sisse lülitada. Lisaks elektrivõimsus olematu. Kui siis esialgu kääritaksegi  käised üles ja hakatakse puudusi likvideerima,  ise visates “pärismaalaste” üle nalja ja imestades kuidas nad küll nii tsivilisatsioonist maha jäänud on,  teeb üksindus ikkagi varsti 1:0 ära.. Mitte kellegagi pole suhelda, saadakse aru, et ollakse uues ühiskonnas  “mitte keegi”, ei kuuluta kuhugi, pole sõpru ja ei osata neid kuskilt ka hankida. Liiga palju loodeti tänapäevaste suhtluskanalite Skype’i või Facebooki peale.

Kui siis ületatakse häbi ja võetakse nõuks kodumaale tagasi pöörduda, selgub, et maja eest pole võimalik saada rohkem raha kui see millega ta osteti(kui sedagi) , mis siis et ollakse sinna teise maja raha juurde investeerinud- mitte keegi ei tule sinna romantilisse külla elama ja järgmise “romantilisest Prantsuse külaelust” vaimustutud briti otsimine võib võtta paar aastat.  Just sellised inimesed olid selles dok.filmis ja nutsid südantlõhestavalt ja palusid abi tagasipöördumiseks.

Kui ma loen Eesti ajakirjandusest, et Tiina Kangro ja Maire Aunaste on soetanud soodsa hinnaga maja Portugali Coimbra lähedale, siis hoian ma peast kinni ja oigan, mõeldes millise signaali see parema kliima ihalejatele annab!  Coimbra ümbrus on just nimelt see Le Massif Central Prantsusmaal- romantilised tühjaksjäänud külakesed kus lisaboonusena veel kogu aeg on põlengud suviti. Lisaks pole seal mägede piirkonnas sugugi talviti pehme kliima ja suviti on ekstreempalav- ehk mitte midagi sellist, mida eestlane armastaks. Lisaks jääb ookean kaugele (seetõttu ka talvel külm)

Kuidas ma ise Ilhavoni, kus ma elan,  jõudsin? Minu suhe Portugaliga on juba üle 10 aasta vana ja olen Portugalis käinud enne maja ostmist igal aastaajal! See muide on väga tähtis! Olen käinud kohalikel külas ja tean kui külmad ja niisked on majad talveperioodil. Tean seda kui külm on talviti sisemaal (sajab lausa lund!) ning tean sedagi, et kui sa pole enam noor, siis sõprussuhted ei kipu lihtsalt tulema. Inimestel on oma olemasolevate sõpradegagi küllalt tegevust, et veel ühte väljamaist “niperdaadit” lõbustama hakata ja endale külla kutsuda.

Kõigepealt peab sulle meeldima see piirkond kuhu sa elama kolid ja sul peab olema idee, mida sa tegema hakkad. Pole mõtet tulla ideega, et teen suveniiripoe või hakkan portugallastele apelsine müüma. Ka rentida mingi osa majast airbnb’ina pole just suur tegevus, lisaks on siin seadus karm- tulust tuleb 26% riigile maksta kui oled FIE. Teiseks on vaja keelt- minu häbiks pean ütlema, et pole veel kursusetele jõudnud, aga novembris võtan tõsiselt keele käsile! Ma saan aru juba palju ja loen, aga kuna kursustel ei ole käinud, siis veel ei räägi.

Mul olid ees Aveiros tuttavad ja nendest on olnud palju abi igasuguste pisemate ja suuremate probleemide lahendamisel- gaas, elekter, vesi, pisiremont jne. Ma sain majaga kaasa ka proua, kes on selles majas algusest peale ehk eelmise omaniku nn. majahoidja olnud- koristab, toimetab aias jne.- temast on mul tohutult palju abi. Ta pole küll tasuta, loomulikult tuleb talle palka maksta, aga kujutage ette kui võõramaalane peaks seda abilist otsima hakkama!

Inimesed, kes peavad silmas just vanaduse veetmist soojemas kliimas peaksid arvestama, et pood, arst, kohvik ehk infra oleks lähedal. Ning lisaks, et elaksite ikkagi kohas kus käib ka turiste- see tähendab, et kohalikud räägivad siis ka keeli! Oluline on ka kuidas lennujaamast ûldse oma elamispaika jõuda. Ehk mõistlik oleks kui kinnisvara asuks mitte kaugemal kui 100 km rahvusvahelistest lennujaamadest.

Hea oleks kui näete neid inimesi kes müüdavas majas elasid, mitte ei näe vaid maaklerit. Mina võin öelda, et kui mina nägin vanaprouat kes meile oma mehe ehitatud maja mūūs, teadsin ma kohe, et see on ” hea maja”. Kuidas? Inimesed ja nende lood miks nad müüvad, on olulised.

Julgen soovitada seda kanti, kus ise elan, Muidugi pole siinkandi kinnisvara hinnad samad mis Coimbra kandis kus põleb (täitsa huvitav oleks teada mis on kindlustusmakse sellises piirkonnas majale)

Minul on naabritega ka toredasti läinud- naabrimees toob “välismaa vurfale” oma aiasaadusi ja kohalikus kohvikus sain nii  jõulupaki kui ülestõusmispühade paki. See teeb hinge soojaks- käisin Tallinnas tihti Maiasmoka kohvikus oma hommikukohvi ja saia ostmas- pole kunagi nii meeles peetud  🙂

Kuna minu linnas palju veel välismaalasi pole, siis ollakse minuga väga kenad. Eriti kenad on muidugi kõiksuguste baaride ja restoranide omanikud, sest toon neile tihti Eesti kliente, kuid sellel kena olemisel ja “small talkil” pole mingit pistmist sõprusega. Kohalikke sõpru, keda külla saab kustuda või kes mind külla kutsuvad, võin ühe käe sõrmedel üles lugeda kes selle aasta jooksul lisandunud on ja needki pigem on endiste sõprade sõbrad, mitte ise leitud.

Kuigi meie maja ost oli pikk ja põhjalik kaalutlus ja minu elukaaslasel on oma Portugali sõbrad (enamus ta töökaaslasi Saksamaal on portgallased), ei olnud see kohanemine sugugi väga kerge. Tulin ma siia ju üksi, ikkagi väga suur elumuutus ja ega külalistemajagi mis ma teen,  päris minu endistele unistustele ei vastanud. Eks ma tahtsin ikkagi suurt uhket maja looduskaunis kohas sidrunisalude ja viinamarjapõldude vahel kus saaks külalisi vastu võtta  ja kodurestorani  teha:)  Õnneks olin piisavalt Portugaliga tuttav, et teada, et ma ei suuda elada maal, ei leia ühist keelt maainimestega, sest ma ei oska ju lihtsamaidki maatöid ega loomi pidada, suisa pelgan neid.

Kas ma praegu olen rahul? Jah, ma ei taha Eestisse. Veel vähem tahan ma Saksamaale. Ma tunnen ennast oma majakeses hästi. Sel aastal loodan ka soojuspumbad majja sisse saada ja elada nagu eestlane talvel- soojas majas!

Positiivne on ka see, et Eesti ühiskond tundub mulle kuri ja seal sees olles tundsin pidevalt et küll valitsus, küll ajakirjandus ajab öökima. Kaugemal olles ei tekita poliitika mingit stressi, pigem ajab naerma.

Portugalis püüan muidugi ka päevasündmusi jälgida, aga palju vähem ja ma ei võta asju isiklikult. Ühiskond Portugalis mulle ei tundu tige. Inimesed on rohkem perekonnale ja traditsioonidele pühendunud ja ei helista Vox Populi taolistesse saadetesse, et lollusi rääkida või ananüümselt ei pritsita nii palju tatti kommentaariumites. Ühiskond suhtub hästi lastesse ja vanuritesse ja eks see teebki südame soojaks.

Kui keegi ainult kliima pärast tahab Eestist ära ja teda kohalik kultuur, inimesed ja traditsioonid sugugi ei huvita või soovib kohalikele tutvustada oma arusaamist elust, soovitan Kanaare! Meil siin on ikkagi talv ka, ei saa aastaringselt trussikutega ringi käia ja paljud portugalased ei teagi kus see Eesti on.

Minule talv Portugalis meeldib- aias pea kõik ilupuud õitsevad! Mulle meeldivad ka portugallased ja mul pole midagi selle vastu kui teisedki eestlased Portugali uueks koduks valiksid- aga läbimõeldult!!! Ja need kes on selle julge sammu teinud ja siia kolinud, neile soovin meelekindlust ja tugevust. Kohanemine võtab aega ning  kui endale see aeg võtta ja Portugali ajalugu ja traditsioone ja inimesi tundma õppida, siis tegelikult võib siin ennast päris õnnelikult tunda!

Pildil kena maja müüa Vouzelas: