Kala ja mereannid Aveiro kandis.

Portugali köök on palju laiem ja huvitavam kui sardiinid ja soolatursk(bacalhau) ning sardiinidega on üldse selline lugu, et nende hooaeg ja püügiluba algab mai lõpust ja kestab oktoobri lõpuni. Iga aastaga on seda püügihooaega lühendatud ja räägitakse, et järgmisel aastal tahetakse sardiinipüük Portugalis üldse ära keelata, sest ookean on sardiinidest ohtlikult tühjaks jäänud. Samas kohalikud kalurid ûtlevad, et püügikeeld karistab neid ning jätab leivata ja sel pole mingit mõtet kui sõbrad hispaanlased ja prantslased edasi traalivad. Eks lähiajal kuuleb mis otsustatakse, kuid sardiini hind on muidugi hüpanud lakke. Mina olen püügikeelu poolt ja tulekski môneks ajaks kôikidele Atlandi ääres olevatel riikidel püük keelata, riik peab môtlema, kuidas elukutselised kalurid nälga ei jääks…

Aeg, mil restoradides maksis “söö palju jaksad” sardiinid 5 eurot, pole just väga kauge minevik. Sellist võimalust ei pakuta enam hea mitu aastat, lisaks olen näinud restoranis hindu 15 eurot ports(6 grillitud sardiini eest) Nii, et aastal 2018 suvi/sügis võiks ikka sardiini süüa küll, sest kes teab millal jälle saab. Talvel ja kevadel võiks sardiinihimu pigem tõrjuda, sest sardiine pakutakse siis vaid turistirestoranides ja tooraine tuleb sügavkülmast. Kohalik hooajaväliselt sardiine ei söö! Kuid tõsiasi, et koos kasvava turismiga on meri sardiinist tûhjaks tõmmatud, tekitab õõva.

Head kalarestoranid kus sardiine pakutakse Portos on muidugi Matosinhose linnaosas ja teisel pool jõge Gaias vanas kalurite kvartalis Afuradas. Ma viimasel ajal eelistan seda Matosinhosele. Autentsem! Mõnedes restodes saab isegi mitu kärbest ühe hoobiga-nii sardiine kui fadolauljad õhtuti meelelahutust pakkumas.

Mitte kõik kala- ja mereannirestod ei paku sardiine. Sardiini tuleb õues söegrillil valmistada ning seega vaid need restod, kes saavad oma grilli ôue sättida, pakuvad sardiine. Allolevad pildid tehtud selle aasta Sao Pedro pidustustel Afuramas.

 

 

 

 

Toredaid autentseid kalarestorane leiab veel Vagueira ja Mira rannas. Viimases näiteks Salgaboca, kus serveeritakse sardiin maisileiva peal. Marisqueira da Vagueira on üks mu lemmikrestorane siinkandis mereandide söömiseks. Ja nende angerjapada on super!

Kellele maitsevad sardiinid, võivad vahelduseks proovida ka grillitud carapau’d, ingl.keeles horse mackerel ja eesti keeli stauriid. Mina suur carapau sõber ei ole, eelistan pigem siis juba makrelli ehk skumbriat- portugali keeles cavala.

Kuid täiesti tasub proovida fritüûritud kalu, mida tavapäraselt serveetitakse tomatiriisiga- petinga’d ehk väikesed sardiinid on hea vaheldus grillitud sardiinile, aga väga super kala fritüüritult on marmota, eesti keeli merluus ehk hõbeheik. Lihtne kala, kuid niimoodi fritüûritult ja rulli keeratult, näevad kalad “šefid” välja ja maitsevad hästi. Lisaks kuulub marmota veel ka sôbralike hindade klassi.

Wild catch ehk siis ookeanist püütud mitte kasvanduse kala hind on samuti selleks aastaks taevastesse kõrgustesse tôusnud ning kuna turist on nõus ikka veel seda hinda maksma- olenevalt restoranist 40- 50 euro kilo, turul 15- 16 eurot kilo, siis paljudele kohalikele on metsikud huntahvenad, kuldmerikogred, peetrikalad ja merikurat juba luksuskaup.

Kalasadamates on tavaliselt olemas hulgilaod kus ka eraisikule kala müûakse, sealt saab mône euro kilo pealt odavamalt. Vähemalt meil on Aveiro sadam, kust mina aegajalt kala olen ostma hakanud- esiteks on see mulle kodule lähemal kui Costa Nova kuulus kalaturg ja on odavam. Loomulikult väikeseid kalu nad kilo kaupa ei müü ning tuleb osta terve kast, kuid just kastikaupa ostmisel on hinnavahe märgatav. Kilo sardiine turul vôib maksta juba isegi 8 eurot kilo, laos müûakse teile 5 kilone kast 20 euroga.

Väga kuulsad on Portugalis riisitoidud ja need ei ole paellad ega risottod, vaid midagi omaette. Nad on rohke vedelikuga nagu risottodki, kuid juustuta.

Ma ei ole suur riisisõber ja väga harva tellin mingi “arroz de mingi kala vôi mereand”(arroz=riis), aga pean tunnistama, et nende merikuradiriis kui on hästi tehtud, on paganama hea. Arroz de tamboril portugali keeles. Seda ei maksa aga tellida igas suvalises tascas vôi restoranis, sest riisitoite saab teha ka väga labaselt- kasutada kûlmutatud kala, purgitomateid, mingit riisimaitseaineid. Mitte, et kûlmutatud kala vôi purgitomat halb oleks- halb on siis, kui küsitakse raha nagu oleks aega kulutatud merikuradi puhastamisele, tomatite koorimisele, nendest mahla välja nõrutamisele jne. Ehk siis delikatessi valmistamiseks tuleb kulutada selle muidu iseenesest lihtsa toidu peale palju aega mis teeb ta kalliks( lisaks merikuradi hinnale). Selles roas mängib hästi tomat-küüslauk-koriander-õige pisut piri-piri ja valge pehme kala. Tihti kasutatakse ka krevette nagu alloleval pildil, et maitset tugevdada. Mina armastan ilma krevetita. Hea restoran on O Batel Aveiros, kus tasub merikuradiriisi proovida.

merikurat

Pole midagi paremat kui siinsed améijoas- merekarbid. Clams inglise keeli. Jah, mulle meeldivad ka itaallaste spaghetti alle vongole( spagetid merekarpidega) vôi prantslaste palourdes a la provençale(merikarbid Provence’i moodi) Améijoas à Bulhâo Bato Portugalis on vôi, sidruni vôi laimi kastmes hautatud karbid rohke küüslaugu ja koriandriga. Mulle meeldib eriti laimiga ja kui ma ise teen, ei hakka ma laimi ja koriandri suurepärast maitsekooslust valge veiniga rikkuma. Olen täheldanud, et sama nippi kasutavad ka kôrgema taseme restoranid siin- ei pikenda kastet valge veiniga! Ja on suur maitsevahe kas kasutada sidrunit vôi laimi! Parimaid “clams’e” tuleb ise teha! Ma plaanin juba aasta otsa, et teeks läbi selle clamsi korjamise rituaali- mõôna ajal riale(soolase veega looduslikese kanalitesse) ämbritega porisse sumpama ja karpe korjama , et siis enda korjatud karpe valmistada. Clamse on siin ka 2 sorti, suured nn. king clamsid võivad maksta oma 15 eurot kilo, väiksed, ctico’d  saab kätte 5 euroga kilo. Kahjuks samuti turistirestoranid kasutavad tihti odavaid väikseid karpe, kuid küsivad raha nagu oleks potti pandud kuningkarbid. Seepärast on mul vaid 2-3 restorani kus ma kindel olen, et mind ei peteta. Costa Noval on Canastra do Fidalgo ja Bronze. Aveiros- Adamastor

 

Kaheksajala confit ehk polvo a lagareiro siinses keeles. Väga maitsev! Kindlasti proovida!

Kaheksajalg on minu jaoks küll ka saanud selliseks roaks, mida ma restoranis harva tellin ja eelistan ise teha ning selle looma valmistamiseks olen nõus oma külalistele õpitubasid korraldama. Ostate turult kaheksajala- mina aitan valmistada ja koos sööme 🙂

8polvo

Seepia ja kalmaar- chocos e lulas. Grillitult- ülihead! Minu sõbranna teeb seepiatest ka mõnusat hautist- caldeirada de chocos a pescador ehk siis seepiahautis kalurite moodi. Väga nauditav roog muidugi, aga seda tuleb valmistada suures pajas ja seltskonnale ning restoranides ongi caldeiradad tavaliselt jagamisroog 2-le.

Angerjapada Aveiro moodi, caldeirada de enguias, roog, mida tavaliselt ka 1 portsjoni kaupa restoranis ei saa tellida. Mulle meeldib see pada ja vahel kohe tuleb isu ning käin seda söömas kas Vagueiras või siis meie naaberlinnas Gafanha da Nazares restoranis nimega Casa Zé Zé– hea kohalik restoran, mis on spetsialiseerunud just caldeiradadele ja lisaboonuseks on, et turisti sinna ikka naljalt ei satu- seega aus ja kohalik! Ise olen ma retsepti paremdanud lisades veidi enam küüslauku, vürtse, laimimaha ja kuivatatud ingveripulbrit ning koriandrit. Mulle meeldib enda looming rohkem, ei hakka üldse tagasihoidlik olemagi..

angerjapada

Sapateira-täidetud krabi. Iga perenaine ja restoran teeb seda oma nüansiga ning mõnes restoranis oleneb vahetusest kuidas krabi maitseb. Mu lemmikrestoranid krabi söömiseks on Adamastor Aveiros, Canastra do Fidalgo Costa Novas ja muidugi räägitakse legende São Jacinto mereannirestoranidest ning sealsetest krabidest. São Joacinto asub meist teisel pool jôge, kohas kus Vouga jôgi ookeanisse suubub ja sinna saab praamiga. A Peixeria on näiteks ûks kuulsamaid .

Cerveiriades ehk õllekates pakutakse ôlle kôrvale musti naljakaid käppasid- perçebes, eesti keeli nuivähk. Need on superhead Barras, Marito nimelises õllekas ja Aveiros O’Augusto’s.

Lõpetuseks vôib öelda, et grillisime paar päeva tagasi koduaias Mira kalakasvandusest pärit kuldmerikokresid(dourada), nimelt asuvad Miras, minu juurest 20 km lôunasse, riigi suurimad kalakasvatusbasseinid ja ei saa ka kurta- hea oli! Oleks muidugi eelistanud metsikut ookeani kokre, aga keegi ei pakkunud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s