Nagu pealkirjast näha, surun kõik millest olen tahtnud kirjutada ühte postitusse, sest mine tea, millal suvisel ajal järgmine kord on aega ja tahtmist mõtteid vahetada.

Portugali, Pedrógão Grande  kohutavale põlengule suudeti lõpuks piir panna, kuid Portugalis on metsatulekahjud igapäevane nähtus. Ka momendil põleb oma 30s kohas. Enamus neist arvatakse olevat süüdatud ja põlengute taga paberitööstus. Pedrógäo Grande tuleõnnetus kuulutati Euroopa esimeseks looduslikuks tuletormiks, mille põhjustas äike- täpsemalt välk, millele ei järgnenud vihma. Kuid kes Portugalis ringi liikunud ja veidi asjatundlikuma pilguga oskab ringi vaadata, see näeb, et mahavõetud põlispuude asemele ei ole istutatud samu puid, vaid eukalüpte. Puid, mis kasvavad kiiresti ja seetõttu kapitalistidele soodus, kuid millede metsad on äärmiselt tuleohtlikud. Eukalüptid on evolutsiooni käigus nõnda arenenud, et nende uinuvad pungad vajavad tärkamiseks tuld. Puu lehed mis kaetud õlinäärmetega, produtseerivad eeterlikku õli- anna ainult sädet ja puu süttib,  pungad ärkavad elule ja nõnda see puu paljuneb. Vaatamata sellele, et tulekahju põhjustas äike, on süüdlaseks ikkagi inimese lollus ja ahnus.

Parim illustratiivne näide sellele on foto mis ajalehtedes ja teles ringles – üks põlengust puutumata jäänud majapidamine keset tulemöllu, sest seda talu ümbritses  põlispuumets, mis tõrjus tuld.

Muide, kui me maja alles otsisime Portugalis ja mingi hetk vaatasime Viseu kandis talumajapidamisi, siis esimene asi, mis mind kohutas oligi maastik põlenud metsadega ja asemele istutatud uued eukalüptid, et ikka uusi põlenguid oleks oodata. Ma olen 10 aastat juba näinud seda tulekahju tralli ja see peab olema mingi valitsuse tasemeni maffia, et seda ei suudeta lõpetada.

Tasakaaluks midagi positiivset Portugalist ja need on lihapoed. Portugalis ei ole supermarketid suutnud välja suretada ehtsaid lihapoode, kus raiutakse ja tükeldatakse liha kohapeal. Lihapoodnik  on lihameister, kes valmistab ka vorste ja tooraine tuleb kohalikest farmidest. Vahe on lihapoel ja turu lihamüüjal just selles, et poes töötab liha- ja vorstimeister, proff, kes tükeldab ja puhastab liha õigesti ja annab nõu, kuidas mis tükki küpsetada. Lisaboonuseks  muidugi kohapeal valmistatud naturaalsed vorstid- Portugalis enamasti musta sea ehk porco preto choriço või linguiça vorstid.

Mul on kohe tänavanurgal selline pood, kust olen 2 korda grillimaterjali ostnud ja ei jõua ära kiita kui hea liha. Lisaks on hinnad demokraatlikud.

Jagan ühte päris huvitavat ahjuaustri retsepti, mis eelmisel nädalal avaldati ajalehes Le Monde. Retsepti autori blogi jälgin ma juba aastaid- Cuisine de la Mer. Kes prantsuse keelt loevad, soovitan. Blogi autor, Patrick Gadour, on üles kasvanud mere ääres kaluri pojana ja tema blogist saab kaladest ja merendusest kõik teada, lisaks on alati mingi huvitav retsept. Ka see retsept oli sündinud uitmõttest panna austri peale lõhemarja, mille peale retsepti autori abikaasa oli teda hulluks ja segaseks tembeldanud, kuid see valas vaid õli tulle. Katsetus sai teoks ja oli üks esimesi blogi retsepte nii 10 aastat tagasi, eelmisel nädalal  jõudis see hull katsetus  Le Mondi. Mind retsept kõnetas.

Porru ja lõhemarjaga täidetud austrid 4 – 6 pax

24 austrit

150 gr võid

1/2 punti lehtpeterselli

2 šhalotti

1 porru

50 gr lõhemarja

Espelette pipart

Ava austrid, kalla ära üleliigne vesi. Sõtku või sisse peeneks hakitud petersell ja šalottsibul ning lisa segule näpuotsaga espelette pipart(kuulus Baskimaa maitseaine). Pane hoiule külma.

Ribasta porru roheline osa  ja blanšeeri 1 minut. Tõsta blanšeeritud porruribad jäätükkidele maha jahtuma.

Pane igale austrile mõned ribad porrut ja tükike maitsevõid ja aseta 180° ahju umbes 8- 10 minutiks.

Enne ahjupanekut:

Kui või on servadest kergelt pruunistunud, on auster valmis. Seega ei saa anda täpset ahjus olemise aega.Aseta austrid taldrikule, lisa igale austrile lõhemarja ja naudi Provence’ i rosé veiniga.