Sète on linn, kus ma igal aastal kasvõi ühe päeva veedan;  kuhugi minnes või tulles, sätin vahepeatuseks Sete- miks? Sest seal on kõik, mida üks põhjamaa inimene lõunamaast ootab.  Sete on Languedoc’i Veneetsia. kanalite linn, austrite linn, kalurite linn, restoranide linn ja ilusate liivarandade linn. Linn lõhnab juba eriliselt- mis on ka loogiline- Sete on Marseille järel Vahemere suurim kauba- ja kalasadam Prantsusmaal.

Sete puhul on tegu linnaga, mis küll soovitusi eriti ei vaja, et mida teha. Vaatad kaardile ja saad aru, et rannad asuvad kitsal sääreribal veidi linnast väljas, mereannirestoranid suure kanali ääres, turule näitavad kõik teeviidad ja kui tekib isu St-Clair mäetippu ronida, siis ka viidad on üleval, kust trepid algavad.

Sete on tänu oma asukohale juba sajandeid olnud koduks erinevatele rahvustele, kes meritsi saabusid küll Itaaliast või lõuna poolt Katalooniast ning seega on siin väljakujunenud täiesti omalaadne köök- kena segu Itaalia ja Kataloonia kulinaariast tugevate Provence’i köögi mõjutustega. Kus mujal on nähtud seahakklihaga täidetud seepiat või sinimerekarpe rouille’ kastmes? Väga maitsev on ka rouille de seiche ehk tomati- rouille kastmes seepia, bourride merikuradist, tielle(kaheksajalapirukas, mis on mul turu jutu all oleval pildil), Sete kalasupp, macaronade etc.

Mõned  kohad, mis külastust väärivad Sètes.

Näiteks on väga pop käia lõuna ajal turuhoones söömas. Seal on süsteem küll turistile veidi segane ja lihtne on reeglite vastu, mis kuskil kirjas pole, eksida :). Turuhoone keskel olevad lauad kuuluvad baaridele, kuid nemad toitlustamisega ei tegele. Austri- mereanni müüjad või muu toidu pakkujad aga laudu ei oma. Seega tuleb kõigepealt endale laud leida ja tellida jook, siis minna otsima turu pealt, mida te süüa tahate. Õnneks toidumüüjad toovad teile toidu lauda, kuid nad ei teeninda teid, kui teil  kohta pole. Luapäeviti on nende kohtadega turul päris raske, lisaks baari teenindus on üsna arragontne ning ega ei püütagi turisti aidata. Mina näiteks aitasin hädast välja ühte vanemat Briti paari, kes tundusid “lost” ja nad olid nii õnnelikud abi üle, et tahtsid mu klaasikest veini kinni maksta. Neile, kes veidi pelgavad sellist teenindust ja vajavad aega, et  menüükaardi ja hindadega tutvuda, on parem valida lõunatamiseks mõni restoran. Kuigi turul on kõik palju palju odavam!

Kohalikud väidetavalt väga ei taha käia kohtades, kus on palju turiste. Minu küsimus oli, et kus nad siis käivad- Sete on ju alati turiste täis. Ja käisimegi rohkem nurgatagustes kohtades, kuid asi ei pidanud olema turistides, vaid restoranides, mis ongi ennast suunanud turistilt raha ära võtmisele, mitte kvaliteedile.  Koht nimega La Vinoteca meeldis mulle väga, asub 2 Quai de la République ehk siis teisel pool suurt kanalit. Seal pakuti tõesti väga head väikeste kalade fritüüri ja habemenoad viisid samuti keele alla. Portugalis on fritüüri nimi petingas-tehakse tavaliselt väikestest sardiinidest või stauriididest ning mulle meeldib neid kalu nokkida valge veini kõrvale.  Vinotecas pakuti  nn. päevasaaki – pisikesed meripoisurid, anšoovised, väiksed skorpionkalad ja mõned krevetid. Fritüüritud kalu tehakse kõige värskemast kalast-otse kalapaadist fritüüri (ei puhastata ja süüakse ka koos “saba ja sarvedega”)

Muide, ma pole väga armastanud Viognier’i (viinamarja sort), kuid kohalikud sundisid mind seda jooma ja pean ütlema, et näiteks teatud toitudega, sealhulgas kalade fritüür, oli see suurepärane. Ära iial ütle iial!

Enne õhtusööki on lõunamaal komme koguneda kuskil baaris ja seal apero teha, arvatavasti tuleneb see sellest, et kellaaegadest kinni ei peeta ja kogunetakse baaris ning kui kõik on kohale jõudnud, liigutakse edasi restorani. Linnas on väga kenasid kokteilibaare, kuid nagu arvata oligi- kohalikud vilistavad sisustuse ja dekoori peale ja armastavad koguneda sellises vägagi vintage-hõnguga baaris Au Bout d’la Rue.

Restoranitänava rivis on klaasikalised mereanni-kala restoranid, ei oska ühtegi eriliselt esile tuua peale ühe, mis kardinaalselt erineb. Tegemist Jaapani köögi sugemetega Vahemere köögiga, moodsalt serveeritud. Erilist rõhku on pandud dessertidele. Teenindus on ka klass kõrgem kui naabritel, kuid ka hinnad on kõvasti soolasemad. Restoran on nädalavahetustel puupüsti täis, ilma eelreserveeringuta sisse ei saa. Kohaliku koorekihi lemmik, kus ennast näitamas käiakse 🙂 Restorani nimi La Senne, asub praktiliselt kalasadamas  40 Quai Maximin Licciard’il. 

Ning alates 2017 on Setes olemas ka 1 Michelini tärni restoran naispeakokaga. Restoran asub St-Clairi mäel,  seega on ilus vaade merele ja Sete kanalitele. Nimi La Coquerie.

Väga meeldis mulle ka eelmisel sügisel külastatud restoran Paris Méditerranée- väga sümpaatne patio ehk sisehoov ja kenalt serveeritud toidud. Menüü on lühike, kuid maitsekalt valitud. Teenindus kena ja südamlik. Eelmisel sügisel kui imekombel ilma reseveeringuta sisse saime, sest tulime vara, tundsin ära nii mõnegi Prantsuse telestaari, kes samas restoranis einestas. Asub 47 r. Pierre-Semard

Kui linna pikemalt puhkama jääda, siis võiks muidugi külastada Georges Brassensi laulude kabareed. Brassens on legendaarne Setest pärit laulja, kelle portree meil ka Tigu seinal oli. Pileteid etendusele müüakse kalasadama juures asuvas kioskis, kohe restoran La Senna vastas. Kabaree koduleht siin.

Sporti armastavad inimesed võiksid võtta ette ka jalgrattamatka Balaruc-le-Vieux’st kuni Meze’ini-tee kulgeb läbi soolajärvede ja läbi selliste külade nagu Bouzigues ja Loupian. Pildil olevat nn.rohelist jalgrattateed on sellel distantsil 12 kilomeetrit:

Bouzigues’is võiks teha lõunaeine ja järgmises kirjutises räägingi, mida uut Bouzigues’is nägin.