Esimesel (pealiskaudsel) pilgul paistab Marinaleda tavaline Andaluusia väikelinn valgete majadega kus elu ärkab tänavatel alles pärast päikese loojumist. Kui aga tähelepanelikult vaadelda, torkab silma, et asjad siin 2700 elanikuga linnas on ikka hoopis teisiti- kõigepealt katab hiigelsuur Che Guevera plakat spordihalli seina ja poodide vaateakendel puuduvad meie tarbimisühiskonnale tuttavad kaubad ja kaubamärgid. Tere tulemast külla, mida juhib utopistist-kommunistist linnapea Juan Manuel Sanchez Gordillo, keda kutsutakse Hispaania Robin Hoodiks.

Eksperiment algas siin 80-te aastae algul ja loomulikult on selle üle 30 aasta kestva eksperimendi suhtes ka palju kriitikat, mida internetist leida võib (kes ikka linnapead kritiseerib, see enam tööd ei leia)

On ka tulihingelisi fänne nagu laulja Manu Chao või helilooja Joan Manuel Serrat i Teresa.

Mina soovitan küll seda linnakest oma silmaga vaatama minna, asub umbes 80 km kaugusel Sevillast.

Hispaaniat  peeti eelmisel sajandil võrreldes ülejäänud Euroopaga mahajäänuks ja seda arvatavasti põhjusega.  Kui Euroopa üldiselt  sai  oma kodanlike revolutsioonidega 19.sajandi lõpuks enamvähem ühelepoolele, siis Hispaania alustas oma sõjaga alles 1930ndatel.  Lõunapoolne Hispaania, Andaluusia, oli alles feodaalajas omadega- mõisad suurte maaaladega kuulusid rikastele aristokraatidele, kelle käes olid päratu suured maad, millest enamik maad seisis jõude. Samas  mõisas elavad inimesed töötasid mõisas vaid toidu eest, omamata ise midagi. Poliitilises pimeduses ja teadmatuses elamist võib Marinaleda inimestele minevikus ette heita, kuid 1970 aastate  lõpul kui valiti linnapeaks 30 aastane Gordillo kes oli kõike muu kui süsteemile alluv “lammas”, hakkasid linnas asjad muutuma. Vaimustunud tugevalt Che Guevarast, alustas ta siinkandis revolutsiooni.  Esimese asjana muutis ta näiteks Muñoz Grandes nimelise tänava (Franco aegne kindral ja minister) kohe Che Guevera tänavaks. Kui halb pidi elu siinkandis olema, et elanikud sellega kõik kaasa läksid?

Sm. linnapea

Moodustati tööliste ühing (Colectivo de Unidad de los Trabajadores) ja hakati pidama nn. võitlust tööliste õiguste üle, loosung oli, et maa peab kuuluma neile, kes töötavad.

1980 aastal korraldasid 700 tööliste ühingu liiget 13 päevase näljastreigi nõudes palgatõusu ja  maad neile, kes töötavad (arvatavasti siis mingi maavalitsuse ees). Pidevad väljaastumised ja streigid 12 aasta jooksul viisid sihile- aastaks 1991 sundvõõrandatigi El Humoso mõisast 1200 hektarit Marinaleda linna kommuunile.  Seal maal hakati kollektiivselt kasvatama paprikaid, pipraid, artišokke, ube ja oliivipuid. Ehitati oliiviõli pressimis “veski” ja konservitehas. Tehase kasum investeeriti uute töökohtade loomiseks.

Mis selles nii iseäralikku on? Nimelt kõik see kuulub kommuunile- ei ole “paha rahaahnet” kapitalisti.  Kõikidel  töötajatel on võrdne palk 1200 eurot kuus (Hispaania min. palk on 760 eurot) Pole palju, kuid elu linnas on samuti võrreldes muu maailmaga teiste hindadega- 15 eurot tuleb kuus maksta maja eest, sama palju kuus lasteaiamaks või spordiklubi kasutamine. Linnal on oma teater, ajaleht ja isegi raadio ja televisoon, mis on kapitalistliku tarbimiskultuuri vaba  ehk siis kuuleb ülistust kommunistlikele ideedele. Eks seda kommunismi ole ennegi nähtud, kuid tõdema peab, et  Marinaledas elavad inimesed paremini kui Andaluusias keskmiselt. Majanduskriis, mis algad 2008 aastal, seda kommuuni ei puudutanud, sest panku ega kinnisvaraarendajaid linna ei lasta.

Eks neil ole ka vabakaubanduse ja konkurentsiga muresid. Näiteks Costa Rica konservid löövad hindu alla, kuid selle vastu on ka linnapea oma kommuuniga silmatorkvaid protestiaktsioone korraldanud.

Linnas puudub töötus ja pole ka kuritegevust, seega puudub politsei. Järjekord linna elama tulla soovijatest on pikk ja uusi elanike võetakse vaid siis, kui on tööd pakkuda.

Uued ühepereelamud, mida ehitatakse on kõik 3 magamistoaga ja 100 m2 aiakesega ning maksavad samuti 15 eurot kuus. Midagi  ei saa päriselt omale, kõik kuulub kommuunile, kuid kasutamine on superdemokraatlike hindadega. Kogu selle ime eest, peab vaid kiitma takka liinapead ja igasuguse kriitika unustama. Linnapea on vótnud endale üsna autoritaarse rolli.

Kel huvi, uurib internetist juurde. Üks täitsa põnev link siin