Lugesin minagi paar päeva tagasi Mai Maseri artiklit, algul mõtlesin, et ah, las olla, Delfi on täis infot, mis mind vihale ajab, milleks reageerida. Kuna mul siiski on arvamus selle kohta, siis ma kriban oma pisikese vastulause.
Kõigepealt on mulle silma jäänud, et ükskõik, mis teema meil Eestis üles kerkib, muutuvad tuhanded inimesed järsku väga muretsevateks laste pärast. Muidu seda hoolimist väga välja ei paista, ütleksin- on palju lastesõbralikemaid riike kui Eesti. Ma samas arvan, et Mai Maser tegelikult muretsebki laste pärast, kuid seekord teemat kommenteerides ta vist ei mõelnud, et inimesed on palju teadlikumad toitumisteemadest kui paarkümmend aastat tagasi ning eriti hästi on toitumise alused endale selgeks teinud just veganid. Ma räägin siinkohal õigetest veganitest- ka vegantoit võib olla rämps. (viimasel ajal enim nähtud pilt on noored maailmaparandajad- ühes käes veganburks, teises dieetcola)
Selle asemel, et arstid võitleksid selle jama eest, mis inimestele toidu pähe supermarketites müüakse, võetakse ette üks grupp inimesi ja hakatakse neid hurjutama.
Ma vaatan aegajalt inimeste toidukorvidesse supermarketites ja tahaks peast kinni haarata- appi, kas tõesti süüakse sellist jama!
Meie söögikohtadel peaks olema nõue menüüs toiduainete päritolu ära märkida. Eriti liha-ja kalatoodetel.
Miks arstidest toidunõustajad ei võta sõna intensiivpõllumajanduse vastu? Et inimesed ei tohiks endale sisse süüa suurkasvanduste broilereid, veiseliha või kalu, sest need loomad on täis antibiootikume ja steroide. (tuli kommentaar, et EU-s on steroidid keelatud. Täpsemalt on keelatud loomaksvatuses kasuatada hormonaalse toimega aineid loomade kasvu kiirendamiseks) Miks arstid ei muretse pestitsiidide ja herbitsiidide kasutamise pärast taimekasvatuses? Et seda kõike on OK süüa, lihtsalt olge segatoiduline?
Näiteks veel mõtlen ma kodukeemia peale-miks on kodus vaja mingeid baktereid tappa mürgiste ainetega, mis inimesele suisa ohtlik on ? Kes on sellise asja peale tulnud ja miks arstidel suu kinni on? Ma restoraniköökide keemia peale ei taha mõeldagi, miks arstid suu kinni hoiavad ja arvavad, et jumalast OK on, et inimesed, kes töötavad restoranis, peavadki oma kopse rikkuma, sisse hingates mürgiaure? Proovige restorani koristusplaani sisse kirjutada, et te puhastate oma kööki sooda ja äädikaga, mida Vet.amet arvaks. Või mis keemiaga koristatakse haiglates, hotellides, koolides?
Selle asemel, et taimetoitlaste poole näppu viibutada, kes midagigi teevad, et süsteemile vastu hakata, võiksid arstid ka veidi julgemad olla ja sõna võtta suuremate kurjategijate vastu kui üks vaene lapsevanem, kes püüab lapsele teisi väärtusi õpetada.
Mina vegan ei ole, sest mulle meeldib traditsiooniline toidukunst, vanad retseptid ja aastaaegadega kooskõlas toidulaud. Kui süveneda vanadesse retseptidesse ja toidutraditsioonidesse, siis paistab silma, et sellist igapäevast lihasöömist pole iial varem olnud kui praegu. Supi sees käib killuke suitsutatud soolaliha või sinki. Liha söödi pidupäevadel ja siis kui seda liha üldse oli. Mina olen ka selle poolt, et sellist loomade suurkasvatust ja piinamist ei toimuks. Mul ei ole kindlasti vaja iga päev liha ja vorsti “näost sisse ajada” ja me söömegi valesti ja sööme ennast haigeks.
Kuid kurb on see, et seda õiget, puhast toitu, pole nii lihtne hankida. Eestis on toiduvalik mahekauplustes veel üsna kehvakene. Saksamaal on mahemarketid sama kaubavalikuga kui tavaline supermarket- seal on olemas tõesti kõik kaubagrupid liha ja kala kaasaarvatud. Muidugi on hinnad hoopis teised, aga järsku peabki olema? Järsku hind paneb inimese rohkem mõtlema, kuidas ta toitub ja sunnib teda ka endale toitu kasvatama? Näiteks jäi mulle silma ananass, mis oli pärit kuskilt Aafrikast ja juures oli fair trade märk. Ananass oli lõigatud pooleks ja ta lõhnas tõesti pead pööritamapanevalt hästi. Sellise ananassi kilohind oli 9 eurot, Rewes maksavad Costa Rica ananassid 2 eurot tükk. Mind paneb küll see mõtlema, et mida või keda on ekspluateeritud, et saada 2 eurost ananassi, kui õiglane hind oleks 10 ringis? Kui toiduainete hind oleks õiglane, järsku taastuks väiketootmine ja talud pikkamööda. Kuid lisaks sellele, tuleks vaadata ka tulevikku ja linnaaiandid ja -farmid on teema, millega tuleks tegelda. Heaks eeskujuks näiteks Berliini aquaponic mahefarm, mis on suurim Euroopas ja kus kasvatakse ürte, köögivilju, kalu.
Mina kavatsen toetada endiselt õigeid talumehi ja põllumehi ning loomakasvatajaid ja ei topi ühte potti suurtootmist ja väiketootmist, mahepõllumeest ja taimede mürgitajat. Me ei päästa maailma hakates taimetoitlaseks. Me peame võitlema selle eest, et meie toit oleks mürgivaba!
Life is food! 😀
Tigu Tegemised 
Millal saavad toidublogijad aru, et EUs ei ole lubatud loomakasvatuses kasutada hormoone ning antibiootikumid on lubatud vaid vajadusel ning lihale-piimale-munadele järgneb pärast ravi keeluaeg. Pigem võib probleem olla mahetoodanguga. Olen ise käinud laudas, kus lehmade piima somaatilised rakud olid ulme, mastiitseid lehmi üle ühe, kuid ravida ei saa sest ollakse nii mahedad. Loomade heaolu oli seega olematu. Mahe taimekasvatus ei pruugi olla nii ilus ja nunnu ja roheline, kui pealt paistab. Süvenemine avab teise pildi.
Rebane
Olen nõus, et asi ei ole nii must-valge. Loomulikult tuleb haigeid lehmi ravida ja seda ei saa teha ainult kummeliteega. Kuid minu veendumus on siiski, et ei saa loomakarju liiga suureks ajaga- see on üks haiguste levimise põhjus. Steroidide osas panin teie kommentaari ka teksti. Samas pole ju ka GMO-d Euroopas lubatud, kuid ometi saab tarbija oma GMO-d kätte läbi liha ja kala tarbimise, kelle sööt sisaldab GMO-sid.
Ma isegi ei arva, et me peaksime ajas 100 aastat tagasi minema, täiesti pooldan uusi meetodeid taimekasvatuses. Praegune meeletu mürgitamine taimekasvatuses peab ka muutuse saama. Ning Eesti ei ole sugugi see maa, kus roundup’i kasutamine minimaalne oleks. Intensiivse põllumajandustootmise mõju pinnavee ohtlike ainete sisaldusele raport avaldati juba üsna ammu, probleemidest ollakse teadlikud, aga ei hoolita… Ja kui laia maailma vaadata, siis ÜRO andmetel mulla viljakuse samas tempos vähenemise korral, on jäänud inimkonnal veel vaid 60 saaki kasvatada. See tähendab, et kui pestitsiidide ja taimemürkide kasutamist jätkatakse samades kogustes muutuvad meie mullad nii võrd elustiku-vaeseks, et toidu kasvatamine muutub võimatuks juba 60 aasta pärast. See on probleem või pole???? Täiesti võimalik, et inimkond leiabki meetodi, et 60 aasta pärast süüakse tehistoitu, miks ka mitte….
Ja samas on mahetootmises vaja suuremat pinda sama toodangu saamiseks. Kui palju mahetootjad mullale tagasi annavad? Kas kõik või ainult parimad? St üks asi on olla mahe oma pere tarbeks, kuid hetkel oleme jõudnud maheda suurtootmiseni, mis toodab vaid kasumi saamiseks. Samuti transporditakse mahekaupa tuhandeid kilomeetreid (seesama ananassi näidegi) ja kui öko see enam on?
Ma ei vastanda end ühegi suunaga. Lihtsalt üritan mõelda ka teiste nurkade alt. Äärmused on äärmused ja äärmuslik mürkrohelus on sama hull kui äärmuslik suurtootmine. Ise olen läinud pigem seda teed, et tahan lihtsalt ülevaadet, kust minu toidulaual olev asi pärit on. On nii suurtööstuseid, kui mahetootjaid, kelle toodangu jätan ostmata sest tean liiga palju.
Rebane
Täiesti nõus, et mahe suurtootmine on sama nõiaring. Minu mõtisklused on viinud selleni, et kogukonnad peavad hakkama mingit toitu ise endale kasvatama, ka linnatingimustes (Berliini näide) Ja kui loom on haige, tuleb teda ravida, mitte oma mürkrohelisele seisukohale jääda. Ning mahemarketites võib- olla ei peaks ananasse jms. olema, ma olen sellele ka palju mõelnud, et mitte kaup ei peaks reisima, vaid inimene. Keeruline…
Mina ei usalda ei suurtootmist ega ka seda mahekaubandust. See on ikkagi üks suur äri. Kartul, sibul, muud juurikad tuleb osta turult, metsas seenel ja kala tuleb ise käia. Ja aegajalt viina võtta, et bakterid tappa ja hirmust, et kogu maailm on ära mürgitatud, üle saada.😆
Muide, mul on olemas tuttav- grupivend Montpellieri ülikooli päevilt, kes lapsepõlvest saati taimetoitlane. Ta on pärit Ecaudorist ja ma sain teada, et ta taimetoitlane on, alles umbes viimasel päeval kui ma enda pool lahkumispeo korraldasin. Ta oskas niimoodi seltskonnas toituda- käituda, et seda keegi tähele ei pannud. Ja tõesti, ta ütles, et Euroopas on raske taimetoitlane olla ja ta ostab apteegist toidulisandeid juurde ning toitumisega peab tegelema. Tänapäeval on ju inimestel aega kuhjaga, miks mitte tegelda oma toitumisega.
Hind paneb mõtlema küll, ja kui puuvilja hind on parajasti palju kõrgem kui minu poolt enda jaoks seatud maksimaalne piir, siis ma seda lihtsalt ei osta. Tõenäoliselt on ülearu kallis puuvili ka hooajaväliselt kasvatatud ja ülearu palju reisinud – no ma ei ostaks ka mitu korda jõukamana igapäevaselt talvel Lõuna-Ameerika viinamarju, võimalust mööda võiks toit ikka Euroopas kasvanud olla.
Paraku on aga nii, et paljud pered lihtsalt ei saa endale väiketootja kvaliteetsemat, aga märgatavalt kallimat kaupa lubada. Minul on hästi, suur osa aedviljast tuleb oma aiast ja pere on välja koolitatud sageli taimetoitu või singikillukesega suppe sööma, aga need napieelarvelised, kellel oma aeda ei ole, peavadki sööma seda, mida supermarket pakub.
Ma sellepärast arvangi, et kogukonna farmid on lahendus. Kus mingi küla või tänav kasvatab ühiselt enda tarbeks köögivilja. Tehnoloogia areneb ja ma usun, et tulevad ka abipaketid alustamiseks.