Käisime nädalalõpus väiksel väljasõidul Elsassis, nautimas rahu ja vaikust Vogeeside Looduspargi alal olevas spa-hotellis au Cheval Blanc, milles ka Michelini 2 tärni restoran.  Ootused olid väga kõrged, sest restorani peakokk oli ajakirja “Le Chef” veebruarikuu kaanepersoon. Muidugi oleks võinud ülivõrretest kubisev persoonilugu  signaali anda, et liiga ilus, et kõike tõsiselt võtta, kuid sattusime marketingi ohvriks ja tulemuseks jäi hinge pisuke pettumus ja eriti restorani osas. Kuidagi igav oli, kokk oli kokku pannud väga turvalise klassikalise menüü, mille nimi oli “Põhja-Elsass”, mida iganes see tähendama peaks- mina ei suutnud tuvastada mitte ühtegi asja taldrikult, mida nimetada põhjaelsassi-päraseks: mais, maapähkel, kammkarp, metsik huntahven, piimalammas Pürneedest, dessert troopiliste puuviljade baasil. Mitte ühtegi hooajalist köögvilja, ometi on praegu  valge spargli, karulaugu ja rabarberi hooaeg.

Iga kell teeb Pädaste koos Alexander restoraniga silmad ette sellele kõrgete autasudega pärjatud hotell-restoran-spa’le.

Küsimusele, kas siis restoran ei ole 2 tärni väärt, ei julgeks ma eitavalt vastata. Kõik tingimused on täidetud- koht on ilus, veinikaart korralik, köögis toimetamas muljetavaldavalt palju inimesi, samuti teenindajaid oli palju. Kõik toimis, kinni ei joostud, söök oli  kenasti vormistatud ja polnud halb, kuid lihtsalt ei üllatanud mitte millegagi.

Hotelli ja spa osas muidugi pole ühtegi halba sõna öelda. Spa oli hotelli hinna sees, eraldi raha saunade ja basseini ei küsita.  25 minutine  lõõgastav massaaž 50 eurot inimene. Seda tehti meile ühel ajal ja mina ei olnud ka oma massaazist suures vaimustuses. Tundus, et minu nooruke massöör alles õpib oma tööd. Meesterahvast mudis vanem ja tugevamat sorti naisterahvas ja tema jäi oma massaažiga rahule.

Piirkond on muidugi kena, Lembachi linnake asub Saueri jõe orus, linna toob kitsas metsatee ja teel on näha prantslaste kõigi aegade kõige grandioosseima ja mõtetuima militaarkaitseehitise Magionot liini Ouvrage Four-à-Chaux nimelist forti. Minu üllatuseks oli forti esisel parkimisplatsil meeletult autosid- inimestel ikka jätkuvalt on huvi selliste mälestusmärkide vastu.

Pildil vaadeVogeeside looduspargile, Fleckenstein’i kindluse varemed

Täna hommikul tegelesin ma Eesti raadiojaamade poliitikasaadete järelkuulamisega ning pea igas saates julges mõni küpses keskeas mees-saatejuht visata vastikut iroonilist nalja Eestimaa Roheliste üle. Aru saada üleskutsest “Teeme Eestist ökoriigi”, et see tähendab juurikate kasvatamist kuskil Lasnamäe betoonmajade vahel ja nende söömist, on vastik ilkumine. Ma ausalt öeldes olen ammu mures, et Eestis kus me palju räägime metsade kaitsest, nõiakaevust, lendoravast või siis hoopis RailBalticust, pole tõsiselt võetavat rohelist parteid.

Minul on väga hea meel, et Eestimaa Rohelised said endale uue esimehe, Züleyxa Izmailova, kes ilusti sõnastab oma eesmärgi(Postimehele):

«Ökoriik on meie üleüldine visioon,» sõnas Izmailova, «see tähendab, et toodaksime energiat taastuvatest allikatest ja hajusalt üle terve Eesti ja ka seda, et saaksime süüa mürkide- ja pestitsiididevaba toitu. Praegu me seda ei saa.»

«Koolides, lasteaedades ja haiglates ei ole sellist nõuet, et lapsed või patsiendid peaksid saama puhast toitu,» täpsustas erakonna uus juht.

Ühe suurima probleemina Eesti ühiskonnas tõi Izmailova välja laste ja eakate vaesuse, mida saaks tema hinnangul samuti ökoriigi rajamisega lahendada. «See tähendaks kogukondade tähtsustamist ja suuremat kohalolekut, kus inimesed saavad ise end ära majandada. Näiteks maheda toidu kasvatamisega. See tähendab ühistuid ja kollektiivseid ettevõtmisi iseenda äramajandamiseks.»

Mina isiklikult ei näe selles programmis mitte midagi naeruväärset, suurlinnade maheaiandid pole mingi utoopia. Berliinis on isegi öko-kalakasvatus. Tänapäevane suurlinlik aiandus ei tähenda betoonmajade vahele rajatud porgandipõlde.

Selle teema lõpetuseks sobib hästi Woody Harrelsoni sõnum maailmale: