Castilla y Leon on minu lemmikpiirkond Hispaanias- ta on küll hiigelsuur, mitte ainult Hispaania suurim piirkond, vaid suisa kogu Euroopa suurim. Tekkis pärast kahe piirkonna kokkuliitmist aastal 1983.

Miks ta mulle meeldib? Minu jaoks on just see piirkond see “päris” Hispaania. Ta jääb sisemaale, on säilinud palju keskaegset ja vanematki  arhitektuuri, põllumajanduse- ja veini piirkond, omapärane kulinaaria jne. Ta ei ole ära rikutud nagu Vahemereäärne regioon koleda arhitektuuriga, mis pärast Franco surma vohama hakkas- kiiresti ja palju kõrgeid ja koledaid hotelle mere äärde.

Muidugi on meil  ka praktiline põhjus, miks me igal aastal seal piirkonnas mingi linnaga tutvume: ta jääb meie marsuudile Weingarten- Aveiro ja tagasi. Nimelt käime me puhkusel autoga.

Valladolid asub regiooni keskel ja on ka de facto Castilla y Leon’i pealinn. Kuigi me oleme vältinud puhkuse ajal suuri linnu, siis võtsime  sel aastal plaani  seepärast, et ennast kultuuriliselt väheke turgutada ja külastada neid arvukaid ajaloolisi monumente, mis linnas on. Lisaks asub Valladolid 5 veiniregiooni vahel:  Ribera del Duero, Rueda, Toro, Tierra de León ja Cigales. Eks see tegelikult kui aus olla, oligi põhihuvi, aga ikka võib ju rääkida Columbuse majamuuseumist 🙂

Ma olen linnast vaimustuses, kindlasti järgmisel aastal tagasi, sest 1, 5 päevaga nägime ainult murdosa sellest, mida see linn pakub. Lisaks vanale, on linnas ka moodsat kunsti:

Hotelli soovitus: Enara Boutique Hotel.  Asub Plaza España ääres, hommikuti on platsil turg, mida saab hotelli rõdult jälgida. Mulle meeldis- puhas, kena, moekas hotell, super asukohaga. Hind oli ka mõistlik- 70 eurot öö. Oktoobrist lastakse hinnad veelgi madalamaks. Hotellil on ka oma garaaz, mis on oluline, sest tänaval lihtsalt pole võimalik leida parkimiskohta. Vaade aknast:

Restorani, mille ma Michelini soovituste järgi välja valisin, sellele annaks sisustuse ja baari eest kus restorani avamist sai oodatud (tehakse resto lahti nimelt kell 21.00)  maksimumpunktid.
Restorani teenindus aga ajas oma absurdsuses naerma. Tähtsad mehed ajavad tähtsaid asju, kliendid on teisejärgulised, süsteem peab paigas olema ja klient ei tohi segada töö tegemist. Lisaks kui castellanot kohe üldse ei mõika, siis võib juhtuda nagu meie kõrvallauas vene rahvusest paarikesega, kes olid hädas üldse arusaamisega, mis toimub ja google translate’ ga tõlgitud inglise keelne menüü oli pigem koomiksiraamat. kelner selgitama ei vaevunud, et eelroad on hiiglasuured ja küpsetatud piimatall konkreetselt tähendabki tervet looma ja et 2 inimest ei jaksa 2 praadi süüa.

Restorani nimi La Parilla de San Lorenzo  ja tasub külastada teda kasvõi sellepärast, et see on üks ilusamaid restorane kus mul on õnnestunud käia.  Maja on  endine klooster 16 sajandist ja sisekujunduses palju väärt kunsti sellest ajast. Baaris kaunid võlvlaed ja mulle imponeeris üks rauduks.

 

Viimane pilt on laenatud restorani kodulehelt. Restoran oli hämar, pildid tulid kehvakesed.

Arhitektuuripärleid on palju mida külastada

San Benito gooti stiilis katedraal aastast 1500.

San Miguel-jesuiitide kirik 16 sajandist, milles skulptor Gregorio Fernández’e teosed.

San Pablo- dominiiklaste klooster ja kirik samast ajastust- fassaad ehitud gooti stiilis skulptuuride ja kaunistustega.

 

Santiago kirik- barokkstiilis ehitis, mille seintel Alonso Berruguete maalid.

Santa Ana kloostrit vääristavad Fransisco Goya teosed

Santa María la Antigua on ebatavalise püramiidi kujuga ja  romaani torniga kirik.

Ja neid kirikuid on veel ja veel. Ülestõusmispühade ehk Semana Santa aegsed protsessioonid on  väga kuulsad, millepärast turistid spetsiaalselt kohale sõidavad. Aastal 2014 alustas linn ka paberite vormistamist, et Püha Nädal saaks vaimse kultuuripärandi apellatsiooni.

Valladolidis asub Euroopa üks vanimaid ülikoole – Vallodolidi Ülikool on asutatud 1241,. Vaatamisväärsus on Casa de Cervantes-  kus kirjanik elas ajal, mil kirjutas oma surematut teost “Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast”,

Vaatamisväärsuseks veel Hispaania romantismiaegse  poeesia  ja -kirjanduse suurkuju José Zorilla majamuusem  ja muidugi pealkirjas mainitud Christopher Columbuse majamuuseum on siin.  Kus aga asuvad täpselt Columbuse maised jäänused, pole siiani selge.

Suri Kolumbus 20. mail 1506  Valladolidis, sinna tema põrm aga kauaks ei jäänud. Juba kolm aastat hiljem viidi Kolumbuse maised jäänused üle Sevilla lähistel asuvasse Cartuja kloostrisse. 1537. aastal otsustas Kolumbuse minia aga viia tema ja oma mehe maised jäänused vastavalt Kolumbuse soovile juba uude maailma – Santo Domingos (praeguses Dominikaani Vabariigis) asuvasse Primada de America katedraali.

Paraku, 1795. aastal, kui hispaanlased olid sunnitud Hispaniola saare prantslastele loovutama, koliti Kolumbuse jäänused edasi Kuubale, Havannasse. Ja kui USA 1898. aastal ka sealt hispaanlased välja kihutas, toimetati põrm tagasi Euroopasse, sedapuhku Sevilla katedraali.

Santo Domingos leiti aga 1877. aastal hauakivi, millel kiri “Kuulus ja väljapaistev mees, don Cristóbal Colón”. Ja Dominkaani Vabariigis ei usuta üldse, et Kolumbus oleks sealt mujale viidud. Vaidlus Sevillaga Kolumbuse hauapaiga üle kestab juba ligi poolteist sajandit.

2006. aastal võtsid Hispaania teadlased Sevillas olevalt põrmult ka DNA-proovi, ja võrdlesid seda Kolumbuse venna Sevilla põrmuga Sevillas. Ülima tõenäosusega on Sevillas olevad luud Kolumbuse omad, kuid siiani peetakse võimalikuks ka seda, et osa Kolumbuse luustikust ikkagi jäi ka Santo Domingosse alles.

Minule isiklult meeldis ka väga Plaza Mayor, lihtsalt seal mõne kohviku terrassil istuda, vaadata inimesi ja rüübata klaasike Rueda veini või caňat. Columbuse majamuuseumisse me ei jõudnudki 🙂