27 veebruar- 6.märts toimumas iga-aastane kuulus Salon International de l’ Agriculture.

See on olnud  alati väga oodatud ja armastatud üritus, mida eelkõige parntslased ise väga armastavad ja mis toob kogu maailmast inimesi kokku.

Sel aastal korraldasid Prantsuse põllumehed näitust külastama saabunud presidendile ja peaministrile paraja show ja lehvitasid vägagi (Holland’i ja Vals’i)solvavaid loosungeid.

Ka ajakirjandus on sel aastal peale lehma tagumikke paitavate poliitikute fotode, avaldanud rea kriitilisi artikleid.

L´Obs’i ajakirjanik, Jean-Marcel Bouguereau, on pealkirjastanud oma artikli  “Põllumajandus-valede näitus” ja ütleb, et nimetada seda messi põllumajandusnäituseks on eksitav, sest tegelikult on see näitus, mis tõstab esile ja väärtustab suur-toiduainetetööstust ja supermarketeid,  kes tegelikuses on Prantsuse põllumehe tapjad.

Püüan edasi anda mõned mõtted sellest artiklist.

Põllumajandus on Prantsusmaal sügavas kriisis, aga mis pildi annab rahvale see näitus? Teles näidatakse poliitikuid, kes näitust külastavad ja lehmade tagumikke patsutavad kaamerate ees, näidatakse peresid, kes tulevad näitusele farmiloomi vaatama. Küsitlused näitavad, et 82% prantslasi armastavad oma põllumehi.

Farmid on üles seatud näitusel kaunite maastikupiltide keskele, vanaaegses stiilis, nii nagu inimesed oma nostalgias mäletavad farme “vanal heal Prantsusmaal”. Näitusel ei presenteerita tänapäeva tegelikust-tuhandepealist  farmi. Kohtab selliseid silte nagu “La ferme Lidl”  või Auchan’i supermarketite kett, kes on võtnud sloganiks ” Vastutustundlik tööstus- pühendunud kõikidele”  See ajab põllumehel harja eriti punaseks. Mis on tegelikus? arvudes väljendub nõnda- aastal 2005,  100  eurosest tootest läks 30 eurot põllumehele ja 35 eurot turustajale. Juba siis oli turustaja paremini tasustatud kui tootja. Kuid aastal 2015 langes  põllumehele makstav osa 20le eurole!  Pühendunud kõikidele???

Me peame lõpetama selle hullumeelse võidusõidu kuna põllumajandus on kõikide meie majanduse-, tervise- ja keskkonna probleemides kesksel kohal. Me toodame üle, me toodame halvasti, me hävitame oma maad, saastame keskkonda, bioloogilist mitmekesisust ja kliimat.

Pärast viimast sõda hakkasime oma põllumajandust üles ehitama tööstuse mudeli järgi ja me oleme loonud koonduslaagrid loomadele, monokultuursed põllud, mis hävitavad mulla viljakust,  sellaga oleme põhjustanud perioodilisi üleujutusi näiteks.

Sellele lisaks kulutab Prantsusmaa toiduainetetööstus igal aastal 2 miljardit eurot ainuüksi reklaamile- milline hullus!

Et tõsta saagikust, toimub meil  pestitsiidide ülekasutamine, pikaajaline kasutamine omakorda muudab kahjurid resistentseks., mis sunnib kasutama veelgi rohkem mürke kuni lõpuks  GMO-de kasutamiseni. Hädavajalik oleks segi lüüa see “tige” nõiaring  koos odava tootmisega, mis toodab rämpstoitu, mis on otsene rasvumise põhjustaja ja tervisehädade tekitaja  ning kus põhikannatajaks on just vaesem elanikkond. Prantsuse tervishoiusüsteemile läheb see kahju palju rohkem maksma kui 2 miljardit, mida toiduainetetööstus reklaamile kulutab.

Kas aitaks näiteks kõrged maksud rämpstoidu tootjatele ja mahetootjaid premeerida madalate maksudega, et head tooted tänu  madalatele maksudele oleksid poes odavamad.?

Ajakirjanik Isabelle Saporta kirjutab sellest, millest ma oma eelmises postituses kirjutasin- ametnike üliagarusest ja innukusest  masohhistliku mõnuga täita ja kontrollida bürokraatia poolt sünnitatud (ka) nõmedaid ja enesehävituslikke reegleid ja ettekirjutisi, mis koostatud terve Euroopa Liidu peale ja mis alati piirkondlikult ei sobi.  Selle asemel, et võidelda oma piirkonna huvide eest, hakatakse hoopis oma inimesi kiusama.  Vanasti oli ütlus, et suurem kui Kremli kommunist ja see võiks olla ka Prantsuse bürokraadi iseloomustamiseks.  Ega Eestiski on mõtlemiskoht.

Üks probleemseim eurodirektiiv on hügieeniga seotud. Tehtud kunagi heas usus kaitsta inimeste tervist, kuid mis saab siis kui innukas ametnik hakkab selle direktiiviga vehkima seal, kus ta hävitab terve tööstusharu. Üks näide on toorpiim ja sellest valmistatud tooted,  mis Euroopa hügieeninõuetega vastuolus.  Eestist võib muidugi ka tuua näiteid ametnike üliagarusest- esimesena tuleb meelde üks mahekrõpse tootev väikefirma Võrumaal (artikkel siin) See on ametlik kiusamine,  millel on kurvad tagajärjed.  Tänu nendele euronormidele, on rämpstoidutööstus pühkinud minema hea tervisliku, käsitsi toodetud, kalibreerimata, loomulikud tooted. Kõik, mis pole valmistatud tehases, muutub kõlbmatuks, sest ei vasta mingitele nõuetele.

Loosungite lehvitamine ja lehmasõnniku kallamine parlamendihoone ette meid ei aita paraku, kuigi seda võib ikka aegajalt teha 🙂 Minu arvates on ainuke relv  rämpstoidu ja suurtootmise vastu ikkagi tarbija valikud ehk mis me oma ostukorvi paneme- vot ei osta enam toiduainete suurtööstuste tooteid!!!  Maailm muutuks väga kiiresti kui me suudaksime kõik ühineda ja sellele absurdile mis toimub, vastu hakata!