Ma pole ammu midagi kirjutanud, sest kõik sellesuvised tunded ja emotsioonid vajavad laagerdumist, et neist kirjutada. Täna hommikul tabasin end unistamas ja mõtlemas varsti saabuva puhkuse peale Portugalis ja mõte, et tagasisõidul saab jälle teha peatuse Burgundias ning igatsus mis mind haaras, andis tõuke see magusvalus tunne kirja panna. Seekord siis ood Pinot Noir´ile.
Minu üks sõber, kes elab Kataloonias, võrdles kord Pinot Noir´i corridaga. Tema mõte oli, et ühel päeval oma elus õnnestub sul näha erakordset härjavõitlust või juua erakordset Pinot-d. Ja võib-olla asi iseenesest ei olnudki nii erakordne, aga kõik kaasnev nagu valgus, atmosfäär, seltskond, õhtusöök aitasid sellele kaasa. Kõik on lihtsalt perfektne. Härjavõitlusemaal Hispaanias öeldakse sellise tunde kohta “el duende” – (“Igas kunstis leidub duendet, on öelnud Lorca, kõige vastuvõtlikumad sellele on muusika, tants ja lausutud luule. Need liigid vajavad esitajaks elavat inimest, kes sünnivad, surevad ja avavad ennast käesoleval hetkel… Duende ei korda ennast mitte kunagi- nii nagu seda ei tee mere lained. Sõnaraamat defineerib duende’t kui “lummust” või “maavaimu”, või siis flamenko kontekstis “hinge”. Duende on emotsionaalne seisund – osalt ekstaas, osalt igatsus -, mis on flamenko olemus. “Maavaim” – lähim vaste rootsikeeles “tomte”, need pikkade kõrvadega, metsas elavad, head vaimud või haldjad)
Niisiis oled sa saavutanud kõrghetke, täieliku ekstaasi ja kogu oma ülejäänud elu ei tee ja taha sa muud kui korrata seda tunnet. Tegelikult aga puutud sa päevast päeva kokku keskmiste härjavõitlustega, skandaalidega mis seotud härgade salakaubaveoga, kehvade, et mitte öelda kohutavate härjavõitlejatega ehk siis jälle veinile üle minnes- päevast päeva sa kohtud keskpäraste või suisa kohutavate Pinot Noir´idega, mis võivad olla rasked kui Miura tõugu härja sarved või täiesti väljaarenemata nagu mullikad, aga vahel juhtud kokku ka lausa banaalse ja labase veiniga nagu on Beziersi härjavõitlused, mida saadab hoopis Pastis.
Miguel Sánchez Robles(Hispaania kirjanik) on samuti öelnud, et Pinot Noir on nagu corrida- Lääne-Euroopa viimane paganlik tragöödia. Ei teagi täpselt, mida ta sellega mõtles, aga igal juhul jääb Pinot Noir väljapoole seaduspärasuse piire, mis teebki selle veini paganlikult võluvaks ja kisub sind kaasa ja kergendab su rahakotti. Ehk ta pidaski silmas veini hindu, kus hind sulle tegelikult mitte midagi ei garanteeri. Võib-olla oli miski muu kontekst, kes sellest Hispaania mõttehiiglasest täpselt aru saab.
Mina olen paraku ka see inimene, kes on sellesse paganlikku võrku langenud ja ma otsin ja igatsen pidevalt õndsaid hetki, mida on pakkunud mulle Pinot. Paraku mina ei oska hinnata härjavõitlust, seetõttu ise härjaga võrdlusi tuua ei oska 🙂
Viimase” el duende” sain ma täiesti klassifitseerimata Pinot´ist, ei olnud mingit cru´d ja aastakäikki oli noor, aga milline vein! Lähen septembri lõpus kontrollima, kas vein ise oli täiuslik või oli ikkagi asi hoopis ideaalses lõunasöögis ühes Burgundia farmirestos, sõprades, kes olid Eestist külla sõitnud, sõbralikus pererahvas ja kogu selles atmosfääris. Ma ei oska enam veini kirjeldadagi, aga ma mäletan seda hingeseisundit pärast esimest sõõmu…el duende!
Fimis “Sideways” on juba klassika, kus on ilus seletus, miks ollakse armunud just Pinot Noir´i.
Mina kord lugesin, et pinot noir on kõige valivamale veinisõbrale. Pinot on keeruline ja tema maitsed, nagu õigesti kirjutad, võivad varieeruda plässist mittemidagiütlevusest kuni tundelise tipuni. Ma katsetan pidevalt erinevaid pinoosid ning lemmikuks on jäänud üks austerlane(Paul Achs). Puritaan muidugi röögataks – burgundia meitriteos ei saa tulla kuskilt lõuna-baierist.
Kusjuures polegi nii, minu sõber väidab, et parimad tulevad hoopis kuskilt Aude’i ümbrusest ja see mis Burgundiaga toimub ongi business. Mis jällegi ei tähenda seda, et Burgundia vein hea ei ole. Aga igasugu kräpi vahelt pead leidma selle oma õige ja maksma palju rohkem kui naaberregioonide “pinoo” eest.