Kui ma 2 aastat tagasi veebruaris oma mütsi Saksamaale varna panin, nägi Tallinna restoranimaastik hoopis teisiti välja-nii nagu ta enne seda oma 5 aastat oli välja näinud, uusi avamisi oli, aga mitte niipalju, et kohalik inimene võiks segadusse sattuda 🙂  See, mis toimunud on, on ju fantastiline. Tallinn liigub õiges suunas. Ja mina olen näiteks täietsi eksinud ja ei suuda jälgida, mis kõik uut on avatud. Ja keegi eriti ei kirjuta ja arvusta ka. Ise olen käinud 2-s uues kohas ja kumbki nagu minu kohad ei olnud. Aga ei peagi olema ja uusi kohti on ju palju rohkem kui 2, nii et mul on veel lai tööpõld ees.

Minu pilgu läbi on  muide uutele kohtadele turul veelgi,eriti kõiksugu rahvusköökidele – Peruu, Põhja-Aafrika, Brasiilia, Kreeka.  Aga küll nad tulevad…Miks ma nii arvan?

Kui võrrelda Tallinnat ja Karlsruhet, siis viimane, mis on Tallinna kõrval väike linn(312 tuh elanikku),  on söögikohtade poolest kindlasti kõvasti ees. Eriti sellised päevased kohad, tänavatoit jne. on Tallinnas kõik veel lapsekingades ja meil läheb veel paar aastakest aega , et need kohad, kes ellu jäävad, saavutaks ka oma teenindusprotsessides stabiilsuse ja vilumuse. Et lõunat ei peaks ootama 25 minutit, et ettekandjad ei oleks oma väheste teadmistega pealetükkivad ja ninatargad.  Kõige raskem ongi see, et kui lähed sõbraga juttu ajama, aga pead terve aja ettekandjaga suhtlema, sest tal on pidevalt mingi sõnum.

Ma olen kunagi arutlenud blogis selle üle, et minu arvates on Tallinna linna planeering vale- siin ei ole väljakuid ja parke, mille ümber oleks majad, mille esimene korrus on juba planeeritud söögikohaks või kohvikuks ja millede suured klaasuksed lükatakse lahti ning söögikoht muutub  osaks tänavast. Karlsruhes on selliseid platse ikka õige mitu ehk pea igas linnaosas.  Minu enda lemmik on Gutenbergplatz, kus 3 korda nädalas peetakse taluturgu  ja selle ümber on mõnusad kohvikud.

Aga selliseid väljakuid on palju. Lisaks Kaiserallee- kaubamajade ja kaubanduskeskuste  tänav, millel kauplus vaheldub kohvikutega ja loomulikult  Starbucks ja  Nordic See oma heeringa võileibadega( mida ma muide alati söön kui linnas käin)  Üldpilt tänavale on, et iga kolmas inimene hoiab peos mingit saia või kohvitopsi ja tarbib-tarbib-tarbib. Tallinnas on see kõik tegelikult olemas, aga  sõõgikohad on peidetud kaubanduskeskustesse ja see jätab linnaruumi tühjaks. Viru Keskuses miskit nagu on, aga see on vähe. Kõik need sushid ja More kohvikud võiksid olla esimesel korrusel, avatud tänavale ja terrassidega. Rääkimata Lidost- kui palju on seal rahvast alati, aga ärapeidetult.

Karlsruhes on igas  linnaosas  oma nn. väljak, mille ümber  pagaripoed  ja söögikohad. Kui Tallina hipsterikohad paistavad silma ehk just demokraatlike hindadega, siis Karlsruhes on otse vastupidi-hipster olla on kallis lõbu, sest hipster sööb ainult mahetooteid oma regioonist!  Koha nimi Bratar,  asub suure biomarketiga samas hoonekompleksis – köök on avatud, kõik võivad jälgida, kuidas  habemega hipsterkokk 100% “regionalem Rindfleisch´ist”   burkse grillib ja küsib nende eest  kuni 18 raha. Päevapakkumised on soodsamad, aga siiski überkallis burgeri jaoks. Seal käies igatsen ma alati Tigu suurt antrekooti, mis maksab sama raha. Ma eriti ei kujuta ette, et ma õhtul sinna läheks- aga pidi rahvast paksult täis olema ka õhtul.

Bratar

Igatahes ootan mina põnevusega uusi tärkavaid kohti, meil on söögikohtadest puutumata linnaruumi veel külluses. Toitlustuspindade rendihinnad peavad vabalangusesse minema, kolima kaubanduskeskustest ära linnaruumi -miks me eestlased nii hirmsasti armastame kaubanduskeskustes elada?

Gutenbergplatz