Kui ma 2 aastat tagasi veebruaris oma mütsi Saksamaale varna panin, nägi Tallinna restoranimaastik hoopis teisiti välja-nii nagu ta enne seda oma 5 aastat oli välja näinud, uusi avamisi oli, aga mitte niipalju, et kohalik inimene võiks segadusse sattuda 🙂 See, mis toimunud on, on ju fantastiline. Tallinn liigub õiges suunas. Ja mina olen näiteks täietsi eksinud ja ei suuda jälgida, mis kõik uut on avatud. Ja keegi eriti ei kirjuta ja arvusta ka. Ise olen käinud 2-s uues kohas ja kumbki nagu minu kohad ei olnud. Aga ei peagi olema ja uusi kohti on ju palju rohkem kui 2, nii et mul on veel lai tööpõld ees.
Minu pilgu läbi on muide uutele kohtadele turul veelgi,eriti kõiksugu rahvusköökidele – Peruu, Põhja-Aafrika, Brasiilia, Kreeka. Aga küll nad tulevad…Miks ma nii arvan?
Kui võrrelda Tallinnat ja Karlsruhet, siis viimane, mis on Tallinna kõrval väike linn(312 tuh elanikku), on söögikohtade poolest kindlasti kõvasti ees. Eriti sellised päevased kohad, tänavatoit jne. on Tallinnas kõik veel lapsekingades ja meil läheb veel paar aastakest aega , et need kohad, kes ellu jäävad, saavutaks ka oma teenindusprotsessides stabiilsuse ja vilumuse. Et lõunat ei peaks ootama 25 minutit, et ettekandjad ei oleks oma väheste teadmistega pealetükkivad ja ninatargad. Kõige raskem ongi see, et kui lähed sõbraga juttu ajama, aga pead terve aja ettekandjaga suhtlema, sest tal on pidevalt mingi sõnum.
Ma olen kunagi arutlenud blogis selle üle, et minu arvates on Tallinna linna planeering vale- siin ei ole väljakuid ja parke, mille ümber oleks majad, mille esimene korrus on juba planeeritud söögikohaks või kohvikuks ja millede suured klaasuksed lükatakse lahti ning söögikoht muutub osaks tänavast. Karlsruhes on selliseid platse ikka õige mitu ehk pea igas linnaosas. Minu enda lemmik on Gutenbergplatz, kus 3 korda nädalas peetakse taluturgu ja selle ümber on mõnusad kohvikud.
Aga selliseid väljakuid on palju. Lisaks Kaiserallee- kaubamajade ja kaubanduskeskuste tänav, millel kauplus vaheldub kohvikutega ja loomulikult Starbucks ja Nordic See oma heeringa võileibadega( mida ma muide alati söön kui linnas käin) Üldpilt tänavale on, et iga kolmas inimene hoiab peos mingit saia või kohvitopsi ja tarbib-tarbib-tarbib. Tallinnas on see kõik tegelikult olemas, aga sõõgikohad on peidetud kaubanduskeskustesse ja see jätab linnaruumi tühjaks. Viru Keskuses miskit nagu on, aga see on vähe. Kõik need sushid ja More kohvikud võiksid olla esimesel korrusel, avatud tänavale ja terrassidega. Rääkimata Lidost- kui palju on seal rahvast alati, aga ärapeidetult.
Karlsruhes on igas linnaosas oma nn. väljak, mille ümber pagaripoed ja söögikohad. Kui Tallina hipsterikohad paistavad silma ehk just demokraatlike hindadega, siis Karlsruhes on otse vastupidi-hipster olla on kallis lõbu, sest hipster sööb ainult mahetooteid oma regioonist! Koha nimi Bratar, asub suure biomarketiga samas hoonekompleksis – köök on avatud, kõik võivad jälgida, kuidas habemega hipsterkokk 100% “regionalem Rindfleisch´ist” burkse grillib ja küsib nende eest kuni 18 raha. Päevapakkumised on soodsamad, aga siiski überkallis burgeri jaoks. Seal käies igatsen ma alati Tigu suurt antrekooti, mis maksab sama raha. Ma eriti ei kujuta ette, et ma õhtul sinna läheks- aga pidi rahvast paksult täis olema ka õhtul.
Igatahes ootan mina põnevusega uusi tärkavaid kohti, meil on söögikohtadest puutumata linnaruumi veel külluses. Toitlustuspindade rendihinnad peavad vabalangusesse minema, kolima kaubanduskeskustest ära linnaruumi -miks me eestlased nii hirmsasti armastame kaubanduskeskustes elada?
Eks siin ole vist ka objektiivseid pôhjuseid, nagu karmim kliima, mis välitoidukohti ei soosi, pluss see, et oleme kasvatatud nii, et käigu pealt nö. tänaval söömine on ebaviisakas 😉 Rääkimata “viljastavatest ” tingimustest mis 50 aastat linnaruumi kujundasid.
Tänapäeval on juba välja mõeldud nii palju soojendavat aparatuuri, et päikeselisel päeval võiks isegi talvel veidi õues istuda ja kohvi juua. Aga see 50 viljastavat aastat ongi see põhjus miks nii on, see on sul õigus 🙂
Lisaksin veel, et Vanas Euroopas on väga suur heal järjel pensionäride seltskond, kes peamiselt need kohvikud-söögikohad hommikust ôhtuni täidab.
Ka kaubanduskeskused ( nö. kultuurimajad) on siin glamuurpensionäride poolt vallutatud, kes fuajees pingil jalgu puhates, ise viimseni üles löödud (loe parimates riietes, tupeeritud soengute ja rohke jumestuskreemi ning virsikuroosade pôskedega), aega veedavad ning kullipilgul möödujaid takseerivad 🙂
Ma alati tunnen veidi ebamugavust nende eest läbi lipates oma värvist räsitud käte ja olematu soengu pärast ;).
Siin Kesk-Aasias on ka kaubanduskeskused ka kultuurimajad. Siin pole küll rikkaid vanaprouasid, aga tärkav noorus elabki kaubamajas. Kui ma vahel olen küsinud, et mida vabal ajal tehakse, siis öeldakse, et lähen Keruenni (üks ja kõige popim kaubanduskeskus). Eestis vist on ka niimoodi?
tead ju ise, et Eestis elavad linnaosade kaupa inimesed kaubanduskeskustes. Ja siis on mingi hala, et inimestel pole raha väljas käia. Jumal mida tegelikul süüakse ja mida mõttetut kõik kokku ostetakse 😦