Veebruar on festivalikuu ja mitte sugugi vaid Brasiilias või New Orleans´is, kuhu spetsiaalsest  tervest ilmast kohale seks  ajaks sõidetakse,  vaid näiteks ka Saksamaal peetakse veebruris vingeid festivale ja  meie keeli Vastalapäeval  on pea igal linnal  oma  rongkäik (Faschingsumzug).

Eestimaine Vastlapäev on ka tore oma liulaskmise ja oasupiga, meil rohkem maalähedane värk- tulevärski ja karnevali pole. Samas peab nentima, et vast iga teine eestlane sööb vastlapäeval ära 1 kukli ikks  ja mõni asjalikum onu laseb liumäest alla ja murrab oma jala 😀

Meie hakkasime kunagi vanas Tigus promoma Louisiana, New Orleans´i Mardi Gras ehk  rasvase teisipäeva  traditsioone ja toite.  Sealsed Mardi Gras pidustused ulatuvad aastasse 1700 ja tundus väärikas ära õppida mõni retsept ja oma külalistele pakkuda.  Sealne köök on segu cajuni ja kreooli köögist ja oleks asjakohane  meelde tuletada, kess on cajun ja  kes  kreool:

Kreoolideks peetakse praeguse New Orleansi ümbrusse elama jäänud jõukate Prantsuse ja Hispaania kolonistide järglasi. Kreooli köögikultuuri kujunemises osalesid muidugi ka Aafrika päritolu asukad ning Kariibi saarte elanikud, kes levitasid oma praktilisi köögioskusi ning segunesid hiljem saabunutega ka abielude kaudu. Siiski kasutab jõukates majapidamistes sündinud kreooli köök tänini keerukaid prantsusepäraseid köögitehnikaid ja suhteliselt kalleid toiduaineid.

Cajunid (ingl. k cajuns) põlvnevad vaestest Prantsuse kolonistidest, kes asustasid algselt praeguse Kanada Nova Scotia alasid, kuid sunniti sealt 18. sajandi keskpaigas lahkuma. Üks osa kolonistidest jõudis oma rännakutel Louisianasse, kus neil õnnestus ellu jääda vaid tänu kohalikele indiaanlastele, kes õpetasid uustulnukatele jahipidamist ja kalastamist. Nii peegeldabki cajun-köök veel tänagi kunagiste uudisasukate kehvi olusid ja piiratud toiduvalikut. Roogi iseloomustab eeskätt vürtsikus, mis saavutatakse tshillipipra abil; teine omapära on mereandide ja liha koos kasutamine. Kuulsaimaks cajun-roaks on jambalaya. Äärmiselt vürtsikat ja pigem hautisega sarnanevat suppi gumbot peavad aga ühtviisi omaks nii kreoolid kui ka cajunid.

Meie oleme alati valmistanud gumbot, mis laias laastus võib öelda, et on segu prantsuse, hispaania, portugali, itaalia, saksa , aafrika ja indiaani maitsetest. Ja meil on suur spetsialist Tanel, kes on mitmeid aastaid gumboga kätt harjutanud ja tuleb selgi korral meile gumbot tegema.

Kutsume kõiki kolmapäeval, 18 veebruaril,  seda maitsma. Vastlapäev küll teisipäeval, aga siis saabki liu ära lasta ja oasuppi seakoodiga süüa. Kolmapäeval tulge meile maitsma gumbot, kus sees rikkalikult mereande, okrat ja lihaks kasutame kana (kuigi old style retsept pakub lihadeks välja alligaatorit,  opussumit või konna). Hind tuleb  demokraatlik 🙂 Tavapärane a la carte menüü on samuti ehk saab ka austreid ja kaheksajalgu.

Pärast Mardi Gras´d teadupoolest algab katoliiklikus maailmas suur paast, mil inimene peaks vaimselt ja kehaliselt puhastuma.

Mina eelmisel aastal tegin 6 nädalast “kehalist puhastust”, mis tähendas loobumist lihast, kohvist ja alkoholist. Sel aastal kindlasti võtan ka mingit sorti paastu ette, arvatavasti peaks inventuuri tegema oma peas ja puhastuma aastatega kogunenud saastast 🙂

Igatahes tellisin ma  Portugalist bacalhaud- soolaturska, mis on traditsiooniline paasturoog.  Seda hakkame pakkuma pärast vabariigi aastapäeva.