Veebruari lõpupoole algab aiapidaja uus aasta- ettekasvatatavate taimede seemned  tuleb potti pista ja redise peaks mulda pistma, kuid kuna naudin Tallinnas talve praegu, siis ei jõua oma potipõllumajanduse juurde enne märtsi keskpaika. Aiapidamisega hakkan jändama ka sel aastal!  Mu üks sõbranna tegi märkuse, et ega ma vist aiapidamisega eriti ei tegele.  See pole tõsi- ma tõesti ei ole oma põllumajandussaavutustest eriti kirjutanud, olen ju sel alal täielik võhik, et mingeid kogemusi jagada a la kuidas saada suuri ilusaid kapsapäid või uusi meetmeid nälkjate tapmisel. Väga ma populaarteadusliku kirjandust ka ei ole viitsinud juurde lugeda ehk siis mul võtab kõvasti kauem aega  katse-eksitus meetodil tõeliseks aednikuks saamine, kes kuufaasi ja tuule suuna järgi oskaks seemet mulda pista. Kuna ma naudin rohkem protsessi kui tulemust, siis minust ei saa aiatarka veel nii pea.

Sel aastal aga mõtlesin, et enam tomati ja teiste aedviljade seemneid suurest aianduspoest ei osta, vaid püüan hankida kõik nn. heirloom seemned.  Sõda suurtootjatele ja toome lapsepõlve maitsed tagasi toidulauale võiks olla loosunglik kokkuvõte sellest miks..

Heirloom või  nagu mina nimetan põlissortideks(google tõlgib reliikvia sordid)  loetakse neid sorte, mida kasvatati  enne industrialiseeritud põllumajandust ja sordil peaks siis vanust olema vähemalt 50 aastat. Ei ole head definitsiooni, mis see heirloom täpselt on- sordi vanus on üks, siis peaks taim olema vabalt tolmlev ja väga oluline asi on- sordile ei ole keegi võtnud peale patenti- see kuulub rahvale, mitte näiteks Monsantole.   Suur aretamine läks lahti aastast 1950, mil hakkasid saabuma igasugu hübriidsordid  Kui tomatiseemne pakil on näiteks tähis F1, siis see tähistab hübriidsorti ja  tähendab, et seemned on saadud ristamise teel. Taime seemnetest ei saa enam sorditomatit ja uueks tomatikülvamiseks on soovitatav osta uued seemned. Niisugused tomatisordid küll on saagikamad ja haiguskindlamad kui vanad sordid, aga maitse!!! Mina veel mäletan oma noorusest, kuidas lasti tomatitel, kurkidel-kõrvitsatel hästi ära küpseda, et sealt sordiseemet võtta ja mäletan ka maitset!

Leida tuleks üles oma piirkonna vanad sordid, sest karta on et lõunamaised sordid Eesti kliimas ei taha kasvada ja ega mul ei ole halli aimugi, kas üldse on veel mõnda “hullu aedniku”, kel on veel “enneilmasõjaaegseid” seemneid. Saksamaa kohalikke sorte pean ma ka hakkama mööda internetti taga otsima, kuid  Prantsusmaal on olemas mittetulunduslik organisatsioon nimega Kokopelli, mis loodi 1999 aastal. Organisatsioon tegeleb küll lisaks vanade põlissortide müümisega  ka propaganda ja võitlusega parema planeedi eest ja braavo neile!   Võib-olla astun kunagi  liikmeks, sest nad ajavad õiget asja. Nende interneti butiigis on müügil on üle 1600  sordi seemneid   ja sel aastal ainuüksi on tulnud neile müüki rohkem kui 300 liiki. Ei ole ainult Prantsuse sordid, vaid sorte kogu maailmast ja kõik ei ole vanad, kuid kõik on kindlasti isetolmlejad ja kindlasti ei kuulu mõnele suurkorporatsioonile. Ise läksin hoogu ja tellisin sealt lisaks tomati-kurgi- baklazaani seemnete veel quinoa seemneid ja Tshiili ja Mehhiko vanasid maisisorte. Jube põnev on, kas nad kasvama ka lähevad 😀

Lugeda võiks ka artiklit- siin– mis räägib miks tasuks kasvatada  just heirloom köögivilju ja toob ära 10 popimat sorti.

Võib osta ka endale raamatu  The Complete Idiots Guide to Heirloom Vegetables, mis Amazonis müügil, autoril on ka tore blogi, kus minusugusel “kompliit-idiot aiapidajal”  lugemist jätkub.