Sel aastal otsustasime aasta viimased 4 päeva veeta hotellis. Saksa hotellid teevad päris toredaid aastalõpu pakkumisi, kus klienti  hellitatakse hea toidu ja toredate väljasõitude ja üritustega. Meie valisime paljude toredate pakkumiste seas välja Durbachi, kena linnakese Schwarzwaldis, kus on kena spa-hotell koos Michelini tärni restoraniga(hotell Ritter) Programm 4 päevaks  oli ka tore- palju söömisi lisaks oma majale ka lähedalolevates külades, väljasõidud kohalike igasugu meistrite juurde( veinimaja,  singitootja, juustumeister, pagar jne), õhtuti live-kontsertid ja ühel päeval ühine kinoseanss. Ma ei tea, kas ma Eestis tahaksin sellist aastalõppu veeta, kus tuleb kokku umbes 75 inimest(täpselt nii pisike perehotell see on) ja siis peab nagu pioneerilaagris õigeks kellaks mingil üritusel või söömisel kohal olema. Muidugi ega ei pea midagi tegema- võib ka päev otsa saunas ja mullivannis veeta või siis lobbybaaris kokteilitada või hotelli veinikeldris veini mekkida, aga mulle tundus, et ma tahangi selliseid asju teha…  Igatahes ootasin põnevusega, et osa saada sakslaste veini- ja söögikultuurist ja heast teenindusest. Ja siis….

Meie saabumisajaks oli määratud pühapäev, 28 detsember 15.00 ja kohe saabudes oli ettenähtud lõdvestav massaaž. Kuid laupäeva õhtul vastu pühapäeva oli hakanud sadama lund ja kraadiklaas näitas miinuskraade.  Lumekoristussahad saabusid meie tänavale pühapäeval umbes kella 13.00-ks, kuigi ilmateade oli hoiatanud, et sadu on oodata!  Niisiis, saime oma uulitsalt välja tunnike pärast keskpäeva ja  ohhooo, mis vaatepilt avanes maantesillalt, mis kiirteele viib-  6 rida autosid, nii kaugele kui silm seletas, lihtsalt seisid.  Võtsime siis ette naiivsed nagu me oleme  nn. Bundesstraße ehk tavalise maantee, et ehk seal on olukord parem.  Tunni ajaga jõudsime Karlsruheni, mis olid alles esimesed 12 kilomeetrit meie teekonnast.  Ma ausõna ei suutnud uskuda seda, mis ma nägin. Eestis oli laupäeval kõva lumetuisk olnud ja Tallinn-Tartu maanteele ei jõudnud sahad õigeaegselt ja liiklusolud oli kehvad- aga nagu ma aru sain, liiklus ei jäänud 12- ks tunniks kinni ja inimesed ei  külmetanud ja nälginud autodes.  Siinset lumesadu ei saa isegi tuisuks nimetada- aeglaselt sajab alla ilusat pehmet lund.. Niisiis, pöördusime koju tagasi ja helistasime hotelli, et me lihtsalt ei suuda seda teed läbida ja saabume päev hiljem. Hotellist vastati, et kohal on vaid 6 inimest, kes tulid umbes naaberkülast vist jala või suuskadel 🙂 , ülejäänute jaoks samuti oli teekond läbimatu  ja me ei pea muretsema- programmi muudetakse ja loodetakse, et kõik külastajad jõuvad kohale esmaspäevaks.

Eile ehk esmaspäeval,  alustasime kodunt väljasõitu varakult ja polnud enam nii hull, kuigi lund oli kõvasti juurde tulnud- natuke vähem kui 3-e tunniga saime lõpuks kohale. Kogu eilse päeva programm oli aga lumesaju tõttu võimatuks muutunud-  söögimaja mägedes, kuhu buss pidi meid viima, jäi ära. Põhjus lihtne- mägitee ei olnud bussile läbitav!  Samuti ei suutnud teekonda läbida eilseks planeeritud esinejad.  Miks ma seda nii detailselt kirjeldan, on see, et  kui professionaalselt ja kiiresti hotelli meeskond suutis asendada planeeritud tegevused, on imetlusväärne. See aeg, kui kõik vaatasid seminariruumis ühiselt sakslaste kohustuslikku jõulufilmi aastast 1944 Die Feuerzangenbowle suudeti  75-le inimesele katta laud lähedal asuvasse veinikeldrisse ja küla pealt oli leitud ka pillimees, kes muusikat tegi.  Hotelli perenaine oli hankinud kiiresti kohalikku leiba, juustu, sinki, põldsalatit ja fondüü materjali.  Kõik oli suurepärane ja ei jäänud tunnet, et olime kõvasti petta saanud.  Ma ei taha olla hotelli manageri nahas praegu ja ma suudan vaevu ette kujutada, millise pinge all ta viibib  ja ma loodan, et 1. jaanuaril kui kogu see kamp lahkub, see vaene mees ei saa infarkti- inimesed on ju meeletu raha maksnud ja nüüd pakutakse kõigile vaid lumiseid vaateid aknast. Aga need on ilusad…Võib muidugi juhtuda, et esimesel jaanuaril ei sõida me kuhugi, vaid jääme siia lumevangi, sest lund muudkui sajab ja sajab…