Arvatakse, et ligi 20-st Galilea järves leiduvast kalaliigist võivad üksnes 10 sobida selleks kalaks, mis Peetrus õngega välja tõmbas. Need kümme liiki on jagatud kolmeks kaubanduslikult tähtsaks rühmaks.

Suurim rühm on musht (tilaapia), mis tähendab araabia keeles ’kamm’, sest selle rühma viiel liigil on kammiga sarnanev seljauim. Üks musht’i liik on kuni 45 sentimeetrit pikk ja kaalub umbes kaks kilogrammi.

Teise rühma moodustavad Kinnereti (Galilea järve) sardiinid, kes meenutavad väikest heeringat. Sardiinipüügi tipphooajal saadakse igal ööl mitu tonni kala, mis teeb umbes tuhat tonni aastas. Juba muistsest ajast peale on seda kala olnud tavaks sisse soolata.

Kolmanda grupi moodustavad biny’d, pardkalad. Semiidikeelne nimi biny, mis tähendab ’karv’, on pandud sellepärast, et selle grupi kolmel pardkalaliigil on suunurgas kompimisjätked. Pardkalad toituvad molluskitest, tigudest ja väikestest kaladest. Üks pardkala liik kasvab kuni 75 sentimeetri pikkuseks ja kaalub üle seitsme kilogrammi. Pardkaladel on palju liha ning juutidel on kombeks süüa neid hingamispäeval ja pühade ajal.

Nende kolme kaubanduslikult tähtsa rühma hulka pole arvatud suurt angersäga, mis on Galilea järve suurim kala. Angersäga võib kasvada 120 sentimeetri pikkuseks ning kaaluda üle 10 kilogrammi. Kuna angersägal puuduvad soomused, oli see Moosese Seaduse järgi ebapuhas (3. Moosese 11:9—12). Seega ei söö juudid angersäga ning see ei saa olla kala, mille Peetrus järvest püüdis.

Niisiis loogilise arutelu tulemusel saame vastuseks pardkala, mis ristiti Püha Peetruse kalaks, sest nimi müüb hästi 🙂

Need, kel pole plaanis Galilea järve äärde lähiajal sõita, saavad seda Peetruse enda väljaõngitsetud” templimaksu” meie juures proovida. Pakume Peetruse fileed kahte sorti spargli ja hollandaise kastmega. Pildil on proovipartii, mis ma endale hommikul küpsetasin. Lihtsalt keele viis alla see kombinatsioon sparglite ja hollandaisega 🙂