Lubasin silma peal hoida, mida ajakirjanduses World’s 50 Best Restaurants kohta kirjutatakse, sest imestamist on küll ja küll, kasvõi näiteks selle üle, et esimene TOP 10 seisab üsna muutumatu ja seejärel on mõned restoranid aastaga kukkunud kohe mitmekümne koha võrra alla ja mõni üldse ära kadunud. Noma kukkus eelmisel aastal vaid ühe koha võrra -maailma teiseks restoraniks pärast 62 inimese mürgitusjuhtu. Mis juhtus restoranis, kes kukkus näiteks 40 kohta?

Kui meil ja Põhjamaades kirjutatakse ajakirjanduses sellest edetabelist pigem positiivses võtmes, siis Prantsusmaal, Šveitsis ja Saksamaal on ka nimekaid toidukriitikuid, kes  sellest “mitte just maailma parima mineraalvee” sponsoreeritud edetabelist  ja sündmusest midagi sisukamat kirjutada oskavad kui et Noma jälle esimene ja  paar kohustuslikku bling-bling pilti Rene Redzepist.

Sel aastal on palju uudisepomme: Alain Ducasse, kes sai samalt organisatsioonilt  elutöö preemia- tema ükski restoran 50 hulka ei pääsenud,

Per Se ja Le Bernandine  on kukkunud mitmekümne astme võrra ning ükski Kanada ega Sydney restoran TOP-50 sse ei pääsenud- kas seal pole siis silmapaistvaid restorane?  Ikka on, aga hindajad seda kontinenti ei tunne eriti ja pole hetkel maailmajaona ka moes.

Mulle oli üllatuseks, et Gilles Pudlowksi, kes on tuntud Michelini-vastane kriitik ja annab välja igal aastal oma restoranide teatmikuid Pudlo, võttis sel aastal Le Point’is sõna World’s 50 Best vastu ja kaldus isegi juba Michelini süsteemi paremaks pidama. Esiteks juba sellepärast, et Michelin otseselt ei järjesta, vaid seab reeglid mida tuleb täita, et 3 tärni kätte saada.  Pudlowski on palju kritiseerinud Michelini hindamissüsteemi, kus tärni saamiseks on oluline ka “kullast” tualetipott ja lühtrid laes. Sanpellegrino edetabelist kirjutise peakirjastab ta nii, et sellest ikka ajalehes mööda ei vaata: “San Pellegrino ou la plus grande fumisterie du monde? ” (San Pellegrino või maailma suurim häma/ et mitte öelda pask)  Kirjatükk on kuri, muuhulgas saab teravat kriitikat ka prantslaste kõrgemaile kohale ehk 11-le kohale tulnud restoran “Mirazur” ja tema argentiina juurtega itaallasest peakokk Mauro Colagreco, kes öeldakse olema kindlasti sümpaatne ja huvitava käekirjaga kokk, kuid  veel liialt noor, et jätta selja taha sellised nimed nagu Michel Bras (73 koht), Pierre Gagnaire  (92 koht) ja täiesti välja jäi näiteks Anne-Sophie Pic- alles hiljuti  valitud sama seltskonna poolt maailma parimaks naiskokaks, aga sel aastal ei mahtunud restoran parima 100gi hulka???

Ka Eestis on käima lükatud “50 parimat” , põhimõtteliselt sama süsteemiga nagu  The World´s 50 Best.  Meil Eestis on ainult see viga, et me oleme nii väiksed, kõik tunnevad kõiki, puuduvad professionaalsed toidukriitikud- samal põhjusel, kuidas sa teed õiglast kriitikat, kui pea iga teine inimene on su sõber või sugulane. Meedia ja hetkemood suudab meeli palju mõjutada ja kui mina näiteks peaks tegema oma isikliku TOP 25  Eestis- siis oleks see ikka meeletult  raske töö.  Selles mõttes on ju hea süsteem, et viskad  restoranidele endile nimekirja ette, mida nn. spetsialistid on koostanud ja lased neil hinnata- pealtnäha  paistab väga demokraatlik, kõige paremini on selle süsteemi puuduse ärakirjeldanud Adam Platt, New York Magazini toidukriitik.

Ta arvab, et 50 parima klubi nimekirja saamine võib olla väga halva ja äärmusliku  mõjuga restoranidele endile, kes etteotsa saanud.  Platt ütleb, et ei ole päris kõiki  maailma esikümnes olevatest restoranidest külastanud, aga arvatavasti on nad  kõik sarnase kontseptsiooniga: kõik pakuvad liigendatud degustatsiooni menüüd, mida serveeritakse väikesete vaheaegadega.  Veinikaardis domineerivad  kindlasti biodünaamilised veinid,  mille hind ja maitseomadused ei ole tasakaalus. Toidumenüü iseloomutuseks öeldakse, et on valmistatud  hoolikalt hangitud-kogutud kohalikust toorainest, mida  pakutakse  mõnelt veidralt toidunõult nagu kivi või siis samblaga vooderdatud puukoor  etc.- kõik see on ju väga tore, aga…… kui seda kõike võrrelda näiteks bändidega, kes muusikat teevad, siis võiks öelda, et kulinaarsed talendid, kes on roninud kulinaarse mäe tippu, ei mängi “muusikat” enam oma vanadele kuulajatele ,  vaid on oma andunud fännid hüljanud ja hakanud mängima teistele andekatele muusikutele ehk siis iseendale.  Näiteks toob ta Eleven Madison Park restorani, mis luues oli tüüpiline Mannhattani restoranis, kus alati elu kees, restoranis oli palju laudu, standartne a la carte menüü  täis põnevaid ja maitsvaid asju, mida võis alati  usaldada  See oli kahtlematult linna parim restoran, millel oli New Yorgi ja Mannhatteni nägu. Nüüd aga soovib see restoran olla maailma parim restoran ja ta kindlasti ongi väga hea siiani, aga sa ei leia enam sinna minnes New Yorgi pulssi, puudub omapära.

See ongi see, miks mina ka edetabeleid ei poolda- vaatamata headele kavatsustele toidukultuuri taset tõsta,  muudab selline tabel toidukohti üksteisega üha sarnasemaks.

Pudlowksi, kellega ma alustasin, tema kõiki mahlakaid  sajatusi on raske eesti keelde tõlkida, küll aga on ta esitanud oma nimekirja väljaspool Prantsusmaad asuvatest “tõeliselt headest” restoranidest, kus süüa tehakse, mitte etendust. Abiks ikka!

Amsterdamis-Samhoudplaces  ja selle geniaalselt hull peakokk Moshik Roth

Itaalias, Canneto sull’Oglio´s- Dal Pescatore ja selle võlurivõimetega peakokk Nadia Santini.

Saksamaal, Saarbrückenis- Klaus Erfortii 3 tärni restoran

Sydney- Tetsuya´s

Peking- Tian Di Yi Jia

Tel Aviv-  Messa

Mina näiteks momendil tahan minna restorani, kus antaks inimesele ette taldrik, nuga ja kahvel ja toodaks pannil ette kaunilt praetud merikeel- ei mingit katusekivi või  hööveldamata halul serveerimist! Kui seda kuskil pakutakse, siis sel hetkel see ongi minu jaoks maailma parim restoran 🙂