Wikipeedia kõneleb nõnda:

Toiduga kindlustatus ehk toidujulgeolek (inglise food security) on olukord, kus teatud piirkonna või riigi inimestel on söögiks piisavalt toitu^[1]. Toidujulgeolek ei tähenda mitte ainult, et statistiliselt toodetakse piisavalt toitu, vaid toiduga varustatus peab olema stabiilne ja kõigile kättesaadav

Toidujulgeolek on oluline küsimus Kolmanda maailma riikides, kus näljahädad ja alatoitlus on laialt levinud. Enamasti on selle peamised põhjused olnud poliitilised otsused ja majanduslikud muutused, mis on kohalikelt ära võtnud võimaluse tegeleda traditsioonilise elatusmajandusega ja nad ei suuda ennast kindlustada toiduga. Nõnda on juhtunud nt paljude Amazonase põlisrahvastega, kelle elukeskkonnale on peale tunginud suurmaaomanikud ja rahvusvahelised korporatsioonid.

Eelnev peatükk nagu andis mõitsa, et kolmas maailm ja eriti Amazonase põlisrahvad on korporatsioonide kääride vahele jäänud.

Lugesin julma statistikat Prantsusmaalt. Oh ei, mitte sellest, et inimesed nälga surevad, aga midagi sama jubedat. Nimelt aastal 2011 tellis Prantsusmaa Põllumajandusministeerium uuringu Prantsuse põllumajandustootjate surma põhjuste kohta aastatel 2007- 2009.  Uurimus viidi läbi just põllumajandusettevõtte juhtide ja nende abikaasade kohta, kes oma meest(naist) selles töös abistasid. Ehk siis omanikud, mitte töötajad või sulased :).   Ja tulemused olid jahmatavad- kolmandal kohal, pärast vähki ja südamehaigusi, oli  surma põhjuseks enesetapp.

Arvude keeles rääkides, siis sinna uurimisalusesse gruppi kuulus 500 000 inimest, kellest 68% olid mehed ja 32 % naised. Kolme aasta jooksul suri selles uurimisgrupis 2769 meest ja 997 naist. Ja enesetappe nende surmade seas oli vastavalt siis 417 meest ja 68 naist. Ja kõige enam oli ennast tapnud piimatootjad.

Mida sellest kõigest võiks järeldada?

Kui pool maailma nälgib, kuidas saab tekkida olukord, et kuskil maailmas toidutootjal pole oma kaupa kusagile panna ja ta on sunnitud ennast lihtsalt ära tapma? Riik jagab lahkelt laenu oma kodanikele, et nad arendaksid välja oma tootmise ja samas teeb seadused suurtööstustest sõltuvalt ehk sõidab oma kodanikest üle.  Me nimetame seda liberaalseks turumajanduseks kus pakkumine tekitab hinna. Aga siinkohal kus Prantsuse toiduainetööstused toovad piima sisse Hiinast ja Poolast, lihtsalt oma tootjate peale vilistades, pole tegemist kindlasti liberaalse turumajandusega, vaid riigi poolt kultiveeritud genotsiidiga oma rahva vastu.

Tegelikult tuleks iga kord kui pistetakse oma toidukorvi mingi suurtööstuse poolt toidetud rämpstoit, mõtlema, et ollakse mingi haige süsteemi käepikendus. Pole isegi patust puhas, sest eks elu ole kiire ja pole aega süveneda.

Toidujulgeolek- ….. 😦 😦