Kes meist poleks lugenud raamatut mõnest anglosaksi perest või prouast/härrast,  kes ühel päeval pöörab senisele elule selja ja asub elama mõnda Lõuna- Euroopa riiki- sinna, kus veel mõni isend mäletab, mis on tegelik elu väärtus  ja kus osatakse elust rõõmu tunda.  Seda tüüpi  raamatud (näit: Toskaana päikese all,  Tagasi Provence´i, Oliivisaak, Minu maja Umbrias,  Elu nagu Kreeka e jne. ) algavad tavaliselt kirjeldustega, kuidas endale unistuste maja otsiti  ja leiti,  järgneb  kohaliku  bürokraatia kirumine ning lõpupoole saame teada,  kuidas maja kordategemine läks maksma planeeritust 10 korda rohkem,  kuidas kanalisatsioonisüsteem  oli Louis 14-da aegne,  küttesüsteem pärines etruskide ajast ja muud olmeõudused, millest  nn. arenenud maailm on ammu üle hüpanud ja siis see tubli anglosaks kohaneb kõigi nende “pärismaalastega ” ja raamatu lõpuks tõdeb, et on maailma õnnelikuim inimene, sest magamistoa aknast paistab oliivisalu või Egeuse meri…
Olles elanud mõnda aega Lõuna-Prantsusmaal ja üsna palju reisinud Hispaanias ja Itaalias, olen ma küll õhanud selle ilu ja elu järele, aga midagi omada pole kunagi unistanud.  Ehk seetõttu, et reaalsustaju ei lasegi unistada- tead ju, et ei jaksa iial endale soetada maja Toscanas või Provecnce´is- milleks unistada.

Kui ma saabusin esimest korda Aveirosse (Portugalis olin ma enne käinud), hakkas mul ajus tasahilju mingi tüütu putukas siristama, et see ongi see, mis sa otsid ja tahad- ookean, palmid, mäed, jõed ja nende kaunid orud viinamarja väljadega, tohutu valik mereande, head veinid ja aiapidajal võimalus toimetada aias 365 päeva aastas. Paljudel  puuviljadel 2 saaki aastas, pole ju paha.  Ja lihtsalt see mõte hakkas kerima peas üha rohkem ja rohkem – polnud enam tuttavat, kellele ma poleks rääkinud, kui tore maa on Portugal ja vot seal ma elaksin.  Kelle bienêtre´ks mida tarvis on- kes vajab turvalist ja tuttavat keskkonda enda ümber, rukkileiba ja õiget sauna kasevihaga, kes tahab sooja kliimat ja palmipuid. Minu meeleolule mõjuvad hästi ookean, sidrunipuud, toimivad kalaturud, isegi hommikused kirikukellad, mis üle väikelinna kajavad, mõjuvad hästi. Kui on taamal mõni palmipuu, on juba superluks. Muidugi esitab iga ratsionalist nüüd küsimuse: kõigile meeldiks see, aga kust see raha tuleb, mille eest seal palmipuumaal elatakse.  Ma pole selle peale kunagi mõelnud, sest ega ma ju ei mõelnud selle peale, et ma ükspäev olengi sealmaal, et reaalselt seda majakest endale Portugalis otsin. Miks Portugal- mul ei ole vastust. Tean, et mingil standardsel iluskaalal Aveiro poleks seal esimeste seas, aga minu jaoks just siinne ümbrus ja rahvas “räägib minuga”.

Veel eilseni mõtlesin ma, et kõik need härra ja proua kirjameistrid, kes oma majaostust on raamatu kokku kirjutanud, on silmakirjalikud valetajad: maja otsimisprotsessis pole kübetki põnevust, huvitavat ega romantilist. See on olnud mu elu kõige tüütum reis Portugali. Päevade viisi otsida maju, mis on lõpuks suur pettumus. See on väsitav, tüütu, pettumustvalmistav ja  kindlasti mingit materjali põneva raamatu jaoks see protsess ei paku. Nojah, kui ei soovi just kogu seda nuttu ja hala ja virisemist kirja panna.

Eile saabus  läbimurre- esimene maja, mis juba vastas minu ettekujutusele. Keegi meid seal üevaltpoolt ikka peab juhtima, sest see maja sattus ette just hetkel, kui olin valmis juba lusikat nurka viskama.

Enamus maju mida müüakse, on buumi ajal põllule ehitatud majad, haljastuseta, ümberringi samamoodi tühjad majakarbid. Hind on küll soodne, aga kes soovib elada sellises keskkonnas??? Rand 5 minuti sõidu kaugusel on reklaam, millega püütakse neid maha müüa. Näiteks too alloleval pildil:

Eilne saak: 2 müügis maja ühel tänaval. Üks neist õige tore,  korraliku aiaga, kus sidruni ja palmipuud. Kohalik proua räägib  selle tänava elanike elulood ära minu Portugali sõbrale, kes meid aitab majaotsingutel:

Loo moraal võiks olla: Unistused ei küsi leiba. Ikka võib unistada, sest võib ka nii juhtuda, et unistus täide läheb. Aga kui ei lähegi, ega siis elu sellest katki lähe.