Mõtlesin, et hakkan kirja panema oma  nn. Vana- Euroopa sõprade lugusid, mida nemad oma lapsepõlvest s.o. 60-dest ja 70- dest mäletavad. Mida arvavad prantslased portugaallastest ja portugaallased hispaanlastest, sakslased kreeklastest jne. jne. Kuna tegemist ei ole poliitikutega, vaid lihtsate inimestega, kes ei oska ega tahagi kaugemale oma silmapiirist näha, siis on lood valusalt rassistlikud. Arvata, et ainult Eesti on väike vastik rassistlik maa ja läänes on inimesed avarama pilguga, on rumal. Lihtsalt nad on seda rahvaste rännet juba nii palju näinud ja lisaks seadused ei luba oma suud sedasi laiutada nagu Eestis. Tavalisele kodanikule ei meeldinud Euroopa Liit juba ammu enne seda kui sinna Ida Euroopa riike sisse hakati võtma.

Esimene stoori: Prantslaste meenutused kuldsetest 60-datest ja 70- ndatest ja kuidas kõigepealt tulid itaallaased, siis portugaallased ja kuidas 90-te lõpus asi üldse käest ära läks

.Aastatel 2000- 2003 elasin-õppsin-töötasin Prantsusmaal. Oli majandustõusu aeg, aga prantslastel ei tulnud see tõus nii hästi välja kui naabermaades. Aastaid vasakpoolset Mitterrandi valitsust, oli kasvatanud selle riigi avaliku sektori nii suureks, et erasektor ei suutnud ka tõusuaegadel seda “logelejate polku” üleval pidada. Lisaks olid funktsionärid kogu aeg väga ebarahul ja streikisid igal võimalikul juhul neile tehtava tohutu ülekohtu eest. Saada funktsinäriks aga kahjuks siiani iga prantslase “märg unistus”, sest see tagab  mugava ja priviligeeritud elu. Tavalisele prantslasele aga hakkas just 2000 aastate algul, Euroopa majandustõusu ajal selgeks saama, et asjad on käest ära ja tol ajal 30-40 aastased tõdesid, et neile sellist kuldaega nagu oli nende vanematel raudse eesriide taga, ei tule iial.  60-ndatel sündinud prantslased mäletavad, kui vaene oli Hispaania 70-ndate algul ja kuidas Montpellierist sõideti tihti kogu perega sööma Cadaquesi või Barcelona tipprestoranidesse, sest seal sai süüa “ilma rahata”(on muidugi ka grupp prantslasi, kes tänase päevani ei tunnista, et hispaanlased üldse süüa teha oskavad)  70ndatel ostsid ka paljud prantslased kinnisvara Kataloonia rannikule- hind, millega Hispaaniast maju kätte saadi, sellega ei saanud Prantsusmaal koerakuutigi osta. Ja paljud praegused viiekümnendates aastates kodanikud  leiavad, et see oli hea aeg ja see oli õiglane. Aga see oli nende vanemate noorusaja tegude aeg- põlvkonnal, kes sündis sõja ajal. Nende järeltulijatel Prantsusmaal pole selliseid võimalusi olnud- nemad on maksnud muudkui kasvavaid maksusid ikka uue ja suurema ja rikkama Euroopa Liidu tarvis, ise üha vaesemalt elades.  Suurimaks ebaõigluseks prantslasele võib pidada, et tema on pidanud oma maksudega seda “näljarotti” Hispaaniat abistama ja mis pilti pidid 2000 aastate keskpaiku vaeste prantslaste silmad nägema? Kuna prantslaste elatustase aasta aastalt muudkui kukkus, siis väga paljud ei saanud enam endale suusareisi Alpidesse lubada, vaid pakkisid oma suusad Renault´i või Peugeot´i katusele ja sõitsid Püreneedesse kus suusakuurortid vähe soodsama hinnaga. Kiirteel aga kihutasid vastu Hispaaniast Alpidesse suunduvad suurte maastikuautodega hispaanlased. See oli prantslastele väga piinlik 🙂 Hispaanlaste kaitseks aga räägib see, et neid massiliselt elama Prantsusmaale ei saabunud, vaid hakkasid oma riiki “rikaste abirahaga” üles ehitama.

Itaallased ja portugaallased aga tulid kui sipelgad: paljajalu ja nälgas. Kõik tahtsid tulla tõotatud maale, kus päike alati paistab ja piimaojad voolavad 🙂

70ndate lõpus hakkab  jõudsalt  arenema turism. Lisaks Cote d´Azurile saabub üha rohkem hollandlasi, taanlasi, inglasi ja sakslasi ka Languedoc- Roussilloni.  Hakatakse arendama randu, hotellimajandus õitseb ning itaallaste ja portugaallaste töökäsi on tegelikult väga vaja.

Euroopa Liidu Põllumajandus Komisjon hakkab reguleerima Euroopa Liidu põllumajandust ehk, mis riik millega tegelema peaks ja hakkab jagama välja põllumajandustoetusi. See asutus on puhtalt Prantsuse põllumeeste keskne.

Vaeste riikide nagu Portugal põllumeestele hakatakse raha peo peale maksma, et nad ei tegeleks põllumajandusega. Alentejos raiutakse maha aastasadu seal kasvanud oliivipuud, kalurid saavad raha, et nad oma kalapaadid ära põletaks.

Aga kuidas portugaallased seda ajastut mäletavad, pajatan järgmises jutus.

Meeldetuletus!

Pajatused on minu sõprade jorutused ja need ei pretendeeri ajaloolisele tõele!