On üldtuntud tõde, et rahvale meeldib kuulata “lugu”. Kui kaup-koht- ettevõte omab “stoorit”, on teda lihtsam turustada. Hea lugu vajab aega, sest alles avatal restoranil ei saagi muud lugu olla kui tema peakoka õpitee või siis on hoonel mingi ajalugu taga. Aga kui lugu pole, siis tihti see lugu luuakse. Tihti ei pruugi sellel loodud lool küll tegelikusega väga palju pistmist olla, aga see selleks. Kui palju inimesi arvab telereklaami vaadates, kus külmutatud pizza peale asetab kuulus peakokk vaid hoolikalt valitud kõige küpsemaid tomatid, et see nõnda ongi. Pererestoranidel on ses mõttes lihtne, et stooriks ongi nende elu lugu. Ja mida lihtsam ja argipäevasem see on, seda enam inimesed seda lugu armastavad. Meil Weingartenis, on kena restoranilugu rääkida Bacchittade perekonnal, kel meie linnas tänaseks päevaks 2 restorani. Ei alga see lugu sellega, et signora Bacchittale alati meeldis vaadata kuidas vanaema süüa tegi ja pärast esimest turismireisi tuli mõte, et teeks restorani kuna sõbrad on alati öelnud, et tal see pastakeetmine kuidagi eriliselt hästi välja tuleb 🙂
Bacchittad pakkisid 1969 aasta algul kokku oma kompsud ja lahkusid kodusaarelt Sardiinialt, et otsida tööd. Lõuna- Itaalias valitses veel 60ndate lõpus suur vaesus ja lahkuti massiliselt. Nad olid esimesed itaallased, kes Weingartenisse elama asusid- tol ajal väikelinnadesse saabus multikultuuri vähe. Sama aasta lõpuks avasid nad kesklinnas, Apothekenstrassel pisikese jäätisekohviku ja pakkusid isevalmistatud jäätist. Kohalike hulgas sai see väga popiks ja järkjärgult kasvas pisiputka üle lokaaliks, mis sai nimeks Riviera ja kus lisaks jäätisele hakati pakkuma kergemaid suupisteid. Ära osteti 80- ndate algul kogu maja ja Riveira on tänase päevani kohalike hulgas väga populaarne koht, kus klaasike teha või kerge õhtueine. Ilusa ilmaga terrassil kohti võimalik leida pole- tuleb juba varakult minna, et kindlalt lauaksese leiaks 🙂 Aastaks1985 oli varandust kasvatatud juba nõndapalju, et osteti ka linna peatänaval Bahnhofstrassele maja, kuhu perekond tegi Sardiinia restorani. Nimeks sai Cala Gonone, linnakese järgi Sardiinia idarannikult, kust pere pärit on.
Tänaseks päevaks on papa ja mamma Bacchitta Sardiinias oma kodukülas tagasi ja business on nende kahe tütre vahel ära jagatud. Üks juhib oma perega kohvik Rivierat, teine õde restorani. Mõlemad on siiani linlaste lemmikud. Kuid lisaks on perekonnal Sardiinias puhkemaja, mis samuti Weingarteni inimeste armastatuim suvituskoht. Sest kas pole siis tore sõita lõunamaa saarele kus “oma” papa ja mamma ees ootavad .
Itaallasi on hiljem meie külla ohtralt juurde tulnud, aga teistel sellist edulugu pole.
Lastega Cala Gonones pizzat söömas, kuid peale pizza leiab menüüst ka grillitud kalmaari, sinimerekarpe hooajal jm. toredat. Majaveiniks loomulikult Cannonau. Teenindus ülimõnus, perenaine kohtleb kõiki kui isiklikke külalisi:
Tigu Tegemised 
Ilus lugu. Eestis on paljud söögiasutused kõvad loo leelotajad. Pole enam kombeks vaikselt ja targu tööd teha. Ikka turundada tuleb- kokaraamat, televisioon, Facebook.
Ma päris nõnda ei arva 😀 Kuigi Eesti on väike, on info kuidagi laialivalguv ja sotsiaalmeedia on päris hea moodus infot jagada.
Weingarten on aga toimiv väikelinn, mille söögiasutused toimivad ka ilma FB-ta. Nii nagu mõnes Prantsuse või Portugali väikelinna restoran ei pea FB-s kuulutama, et värske kala saabus või jagama oma lõunamenüüd. Meie Eesti restorani menüüd on palju vaheldumasrikkamad ja näiteks Tigu menüü sõltus palju kaubast, mis me kätte saime….Facebook oli hea vahend infot jagada….
Pingback: Mis on fregola? – Tigu tegemised·