Tuunikala varud on katastrooofiliselt vähenenud ja tuunikala kilo hind on viimastel aastatel tõusnud taevasse, kuid kõikjal, nii idas kui läänes, on tuunikala konservid laialdaselt kättesaadav soodus kaup. Kuidas see loogiline saab olla?

Lisaks jaemüügikettidele, ostavad meeletus koguses seda konservi restoranid ja boulangerie´ed, et teha neid kuulsaid thon-majo (tuuni-majoneesi) võileibu, mis Prantsusmaal väga popid ja muidugi Niçoise salatiks läheb seda tonnide viisi. Kui see kogus kokku arvutada, on selge, et ainuüksi Prantsusmaa restoranid söödavad inimestele suve jooksul sisse suurema koguse tuunikala kui on maailma püügikvoodid.

Järelikult, petavad …

Leidsin hea artikli Camille Ogerilt, vabakutseliselt ajakirjanikult, kes käis  General Santos Citys, mida kutsutakse ka Filipiinide tuunikala pealinnaks ja on üks suurim  tuunikala konservide tootja maailmas, asja uurimas. Esimene asi, mis selgeks sai, oli see, et  kõik Indoneesia vetes ebaseaduslikult püütud suursilm-tuunad ja kulduim-tuunad, müüakse värkelt ja nad lähevad kaubaks rahvusvahelisele turule (kahjuks!), kus sel kalal on suur väärtus. Kui aga tuunikala järgi ei jää, siis tuleb leiutada midagi muud, sest tuunikala konservidele on suur nõudlus ja nii rändavadki karpidesse odav ja rikkalikult vees ringiukerdav liik, mille ladinakeelne nimetus on Katsuwonus Pelanis, mille eestikeelseks nimeks annab google pelamiin ja mis kuulub tuunaliste perekonda, nii nagu  ka makrell.  Nii nagu rääbis näiteks kuulub lõheliste seltsi ja siia perekonda. Makrelli me ju tuunaks ei pea ja siiga serveerides ei ütle, et tegemist lõhega või rääbist serveerides, et tegemist siiaga.  Pildil nn. pelamiid,  mis paljudes keeltes on “bonita”

Kuid sellega on veel üks aga: kuigi bonita on bonita ja mitte tuunikala, on tal veel üks üldnimetus: thon listao mis eesti keeli oleks vööttuun ja seda nimetust kasutavadki konservitootjad ära, ent lõpptarbijale on see väga hägune värk. Tootmisahel on selline, et kalatraalerid müüvad konservitehastele seda kala kui pelamiini. Seal neid töödeldakse ja pannakse purki ja välja rändavad nad juba rahvusvahelisele turule kui vööttuunid ehk kasutatakse seda nimetust kus “tuun”  sees. Karbi pealkirjaks saab ” tuna” ja ainult kui hakata koostisaineid uurima, leiame sealt ” thon listao”

Tegelikult on see ju ühest küljest hea uudis, et karpides ei olegi tuunikala, mille arvukus on katastroofiliselt vähenenud. Kui karpidele kirjutataks bonito või pelamiin, siis inimesed ju ei ostaks, sest ei tea, millega on tegemist.. Kas keegi ostaks pelamiini-majoneesi saia?  Või  kuidas kõlaks Niçoise salatt pelamiiniga? Selletõttu on Prantsuse õigusaktide jälgijad silma kinni pigistanud, et las pagar teenib pealegi oma sissetulekut selle nn.vale-tuunikala võileivaga ja restoranipidaja Nizza salatiga.

Kuid silmaringi laiendamiseks on seda fakti siiski huvitav teada ja tuleb veel arvestada, et pelamiidi püük on praegu maailmas kolmandal kohal  anshoovise ja Atlandi tursa järel(aastal 2011 püüti välja 2.6 miljonit tonni)

Meil Euroopas on see nn. õige tuunikala Thunnus Thynnus ladina keelse nimetusega, ingliskeelne nimetus Atlantic Bluefin tuna ja prantsuskeelne nimi Le thon rouge du Nord. Vaatamata viitele Atlandile, elab see kala ka Vahemeres ja Mustas meres.

“Päris”  tuunikala: